Ühel minu lastest diagnoositi juba üsna väikesena ADHD, eesti keeles tähelepanuhäire ja hüperaktiivsus. Sellise lapse üleskasvamine on vanemate jaoks palju kindlust ja häid närve nõudev protsess, mille käigus tuleks välja lülitada igasugune mõtlemine suunas mida teised meist mõtlevad.

Seda on muidugi kergem öelda kui teha. Kui alla 30-aastased vanemad on silmitsi eriolukorraga, mis ei lõpe kuu ega paari ega isegi paari aasta pärast, komistatakse ja libastutakse küll ja veel. Eriti selle suhtes, et oleks tõesti kõigile kasulik, kui vanemad loobuksid tollest mõtlemisest teemal mida teised meist mõtlevad.

Ka meie polnud erandid. Seega täitis lapse esimese lasteaiapeo vähemalt minu jaoks pidev pingesolek ja närveldamine selle pärast, kas laps ikka suudab enda jaoks uudses ja pinevas olukorras piisavalt rahulikuks jääda, saab ta kõigega plaanitult hakkama, ega ta ometi kõike ära ei riku.

No ei saanud ta hakkama. Ja mul oli halb. Aga inimesed õpivad ja arenevad koos lastega, nii et aegamisi leidsime meiegi kas just täiuslikud, aga vähemalt mõlemapoolselt krambivabad viisid oma lapse jaoks olemas olla. Nii et sellega sai korda.

Kuid ometi pidin ma tolle lasteaiapeo aegse pinevusega elus veel kokku puutuma.

***



President Toomas Hendrik Ilvesest valitseb Eesti avalikus ruumis hulk arvamusi ja hinnanguid. Ja nagu keeruliste natuuridega ikka, kipuvad kõik need mitte üksteist välistama, vaid samaaegselt tõesed olema.

Mina ei võta siinkohal sõna Ilvese teenete kohta Eesti riigi ees ega ärmatamise teemal. Ütlen praegu vaid, et retoorikuna, kõnepidajana, ei tõusnud Ilves paraku kunagi kõrgemale keskpärasest. Ja osaliselt just sellest tingitult võttis suures osas rahvast lõpuks võimust tunne, et see pole meie president. Või tegelikult ehk isegi vastupidi: et meie pole presidendi ”minu inimesed” (see on väljend, mille on avalikkusesse toonud muuseas Ilvese lemmikmuusikute hulka kuulunud Jarek Kasar).

President peab ei vähemat kui oma rahva hinge puudutama.

Presidentidega on nii, et loomulikult on oluline nende kõnede sisu. Aga sellest ei piisa, et rahvast kõnetada. Presidendi roll – eriti Eesti taolises parlamentaarses riigis – on jõuda sellele rahvale palju lähemale, rääkida nii, et inimesed ei tunneks, et kusagil on rääkija ja kuulajate vaheline klaassein. President peab ei vähemat kui oma rahva hinge puudutama, kuulajad peavad tundma end liigutatutena.

Mina tundsin Ilvest kuulates aga iga kord samasugust tunnet nagu oma tähelepanuhäirega ja hüperaktiivse lapse esimesel lasteaiapeol – et ta nüüd kõike päris ära ei rikuks, loodetavasti ei kuku nüüd väga halvasti välja…

Selle erinevusega, et kui oma lapse puhul oli probleem minus ja minu suutmatuses muutmatusse olukorda adekvaatselt suhtuda, siis presidendi puhul olen mina üks kodanikest, kel on õigus oodata, et president oleks oma ülesannete kõrgusel.

Just seetõttu jäigi Ilves paljudele kaugeks, pidades iga kõne alati justkui... natuke helistikust mööda.

Muidugi on Ilvese eestikeelse kõnekunsti kehva valdamise taustal palju objektiivseid põhjuseid. Kasvas ta ju üles valdavalt mitte-eestikeelses keskkonnas ning on üsna vältimatu tõsiasi, et oskus keelt ilmekalt, kõnekalt ja hingeminevalt kasutada saab rajaneda vaid selle keele väga sügaval tunnetusel, et mitte öelda sellest keelest läbiimbumisel. President Ilvese puhul, julgen oletada, oli selline keel kuni tema presidendiaja lõpuni hoopis inglise keel.

Just seetõttu jäigi ta paljudele kaugeks, pidades iga eestikeelse kõne alati justkui... natuke helistikust mööda.

***

Miks ma seda kõike räägin?

Sest eile kuulsin ma üle väga pika aja Eesti riigis kõnet, mida ma nimetaksin tõeliselt nauditavaks. Kõnet, mis tuli nii lähedale, et läbis naha ja kõik küünikute kaitsekihid, puudutas hinge ja helises. Kõnet, milles inimene rääkis inimestega. Kõnet, mida Eesti Naisliidu esinaine Siiri Oviir nimetas – võib olla teadlikult, võib-olla mitte – rõhutatult Presidendi kõneks.

See oli Vabariigi Presidendi Kersti Kaljulaiu esimene pidupäevakõne tema ametiajal. Isadepäeval. Ja vähemalt oraatorlikust vaatevinklist võib öelda, et Eesti on lõpuks ometi saanud Lennart Mere väärilise presidendi.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.