Kui sobivaid kandidaate tuleb alles otsida, läheb erakondadel tormamiseks, nagu laisal tudengil lõputööga. Ühiskonna jaoks mõistetavat kaalumist on nii ruttu nadi korraldada.

Kuid meenutaks veidi ajalugu: 2006. aasta juulis ilmus Postimehes toonase presidendikandidaadi, Toomas Hendrik Ilvese programmiline essee "Presidendikultuuri seitse alusmõtet". Üks neist mõtetest oli tees, et ametisoleval presidendil tuleb hiljemalt oma viimase ametiaasta 24. veebruaril teatada, kas ta kandideerib ametisse uuesti või mitte. "Selline tava aitab oluliselt korrastada meie poliitilist kultuuri, andes võimaluse põhjalikuks arvamustevahetuseks ja presidendikandidaatide kaalumiseks," kirjutas Ilves.

Ma ei taha otse võrrelda 2006. aasta presidendivalimisi 2026. aasta valimistega, sest tänase Eesti poliitikaelu on üsnagi teistsugune ning muudetud on ka valimiskorda. Kuid küsimus sellest, kas ametisolev president läheb püüdma teist ametiaega või mitte, oli tähtis toona ning sama teema on täielikult domineerinud ka tänavust valimiseelset kajastust.

2006. aastal oli see lausa nii oluline, et mitmed ajalehed koostasid ja avaldasid jaanuarikuus avalduse "Eesti vajab selgust", milles kutsusid president Arnold Rüütlit teatama rahvale avalikult oma otsusest, kas ta nõustub sügisel taas presidendiks kandideerima või loobub. "Presidendikampaania kokkusurumine ajaliselt ülinapiks, selle edasilükkamine sügisele teeniks eelkõige nende huve, kes tahaksid otsuseid teha rahva arvamuse vastu sügavamat huvi tundmata," leidsid pöördumisele alla kirjutanud Eesti Ekspressi, Postimehe, Sakala jt peatoimetajad.

Olin toona ise üks neist, kes aitasid pöördumise teksti toimetada, kuid 20 aastat hiljem leian, et selle üllitamine väga tark tegu ei olnud. Esiteks, ajakirjanduse roll ei peaks olema nii vahetult kampaaniasse sekkumine, vaid õige on ikkagi keskenduda toimuva kajastamisele. Teiseks, sündmusi see ka mingil kujul ei kiirendanud. Ilvesest sai kandidaat sisuliselt 23. märtsil, kui Reformierakond tema esitamise kinnitas, Rüütel aga kinnitati Rahvaliidu poolt ametlikult kandidaadiks 18. juunil.

Tänavu saime ametisoleva presidendi otsuse teada 23. juunil, st veelgi hiljem. Lugedes nüüd Alar Karise põhjendusi avalikkusele, mis on pigem isiklikku ja eraelulist laadi, jääb mulje, et kui ta oleks meeles pidanud seda president Ilvese 20 aastat vana mõtet ja öelnud "riigipeana soovin teile viimast korda head" vabariigi aastapäeval - mitte Võidupühal - võinuks heade kandidaatide sõelumine asuda suvehakul juba lõpufaasis.

Hetkeseis toob meelde selle olukorra, mida sai tunda Ühendkuningriigi parlamendisaadik Jim Hacker: "Ma olen hommikusöögist saadik telefoni kõrval istunud". (Jonathan Lynn ja Antony Jay, "Jah, härra minister" (eesti k. 1999)) Vaene kirjandustegelane ei saanud aidata oma abikaasal lõunatki valmistada, kuna "ma ootan ju kõnet".

Õnneks tänapäeval ei ole telefon juhtmega seina küljes kinni, nii et kõik need head inimesed võivad rahulikult oma igapäevaseid tegemisi jätkata. Ülle Madisest, Maive Rutest, Riina Kionkast kuni Jüri Luige ja Matti Maasikani – nimevaliku võtsin Tiit Pruuli postitusest ühismeedias. Tänapäeval pole isegi helistada vaja, saab lihtsalt messi saata: "Hääled on koos!"

Nadim on siis, kui hääli koos ei ole. President Kersti Kaljulaid andis veel augustis 2021 selgesõnaliselt teada, et on valmis kandideerima teiseks ametiajaks. Kuid tööpakkumise poliitikutelt sai hoopis Alar Karis, kes kandideeris Riigikogus ja sai kahe vooru lõpuks piisavalt hääli.

Kaks viimatist korda on Eesti president selgunud Riigikogus, ning valitud on selline kompromisskandidaat, kelle põhiomaduseks on, et ta pole liiga paljudele vastumeelne. Mitmed kommentaatorid hindavad tänavu Riigikogus presidendi äravalimise võimalust nullilähedaseks, ent kui see peaks siiski juhtuma, saab tegu olla ilmselt sarnast masti kandidaadiga. Päevapoliitikust, kelle maine tekitab põrkuvaid arvamusi, Riigikogus mingil juhul presidenti ei tehta.

Valimiskogu puhul on kõik märksa vähem ettearvatav, aga sellest on mõtet juba rääkida siis, kui Riigikogu tõesti annab tulemuseks nulli.