Hankisin hiljuti uue fotoaparaadi. Üks selle kõige vahvamaid omadusi on teravustamismehhanism, mis võimaldab saada fookusesse korraga palju vaateväljal asetsevaid punkte. Mu vana fotoaparaadi üks suurimatest puudustest oligi see, et fokuseerimispunkte oli vaid üks, keset kaadrit.

Eile õhtul selle aparaadiga puude kohal siravat kuud pildistades jõudis minuni üks arusaam.

Mõne viimase aasta jooksul on ka eestikeelsesse keeleruumi levinud väljend ”peavoolumeedia”. Nii palju kui ma olen aru saanud, peavad selle väljendi kasutajad silmas igasugust harjumuspärast ajakirjandust, olenemata sellest, mis platvormil see lugejate, kuulajate või vaatajateni jõuab.

”Peavoolumeediale” on üha avalikumalt tekkinud ka vastand, mille kohta puudub ühtselt mõistetav väljend. Lõuapoolikud on rääkinud ”vastuvoolumeediast” või ”niremeediast”, selle tegijad ja tarbijad pigem ”alternatiivmeediast”.

Tõsi, näiteks Soome libauudiste- ja vihaõhutamislehekülje MV näitel tekib küsimus, kas selle nimetamine alternatiivmeediaks pole mitte sama nagu kutsuks välikäimlat alternatiivrestoraniks. Aga see selleks.

Kõiki neid imelikke meedialaadseid tooteid iseloomustab üks ühine tegur – nad presenteerivad ennast kui lõpliku ja vaieldamatu tõe allikaid. Nad ükski ei ole seda – sest ükski meediaväljaanne ei saagi seda juba oma loomuse poolest olla –, aga esitlevad end nii.

Siin aga tuleb eristada kaht erinevat ”vastuvoolumeedia” allhoovust.

Libauudistehaste ainuke motivaator on omakasu, suuremalt jaolt raha – tulgu see siis klikkidest ja reklaamirahadest või mõnest propagandistlikust riigistruktuurist.

Ühe moodustavad libauudiseid (see tähendab, et täiesti valelikke ja väljamõeldud uudiseid) ning viha teadlikult levitavad veebilehed või väljaanded. Nood võivad küll deklareerida, et on lõpliku ja vaieldamatu tõe allikad, aga nad ise ka ei usu seda. Kusagil neid treivates töötubades naerdakse omakeskis pihku ja õhutatakse teineteist veel suuremat jampsi kokku kirjutama.

Selliste libauudistehaste rolli on täheldatud kogu maailmas Lähis-Ida konfliktidest Ukrainani ja sealt USA valimisvõitluseni. Nende ainuke motivaator on omakasu, suuremalt jaolt raha – tulgu see siis klikkidest ja reklaamirahadest või mõnest propagandistlikust riigistruktuurist.

Teise allhoovuse moodustavad aga sellised meedialaadsed tooted, mida ma nimetaks veendumusmeediaks.

Raha on nende jaoks samuti vajalik, kuid see pole nende tegevuse eesmärk, vaid tegevust käimas hoidev kütus. Veendumusmeedia tegevuse alus on nende loojate ideoloogilise, religioosse või poliitilise maailmapildi levitamine võimalikult paljudeni. Teatud mõttes misjonäritöö.

Kogu laiast ilmast kanduv informatsioon surutakse veendumusmeedias läbi selle ühe fookuspunkti nagu läbi nõelasilma – ning teiselt poolt väljub kohati juba tundmatuseni moondunud kraam.

Ja kui libauudiste treialid ühel hetkel ise ka tunnistavad, mida nad teevad – nagu näiteks USA valimistel Donald Trumpi edule kaasa aidanud Makedoonia Velesi linna teismelised ajalehe Helsingin Sanomat intervjuus läinud aasta detsembris – siis veendumusmeedia tegijad ei saa arugi, et miski valesti on.

Ei saa aru sellepärast, et nagu mu vanal fotoaparaadil, on neil keset kaadrit vaid üks fokuseerimispunkt. Oma usk, oma veendumused selle kohta, mis on õige. Ja kõik, mis sellega täpipealt kokku ei lange, tundub kas kahtlane, kallutatud või suisa vale.

Kogu laiast ilmast kanduv informatsioon surutakse veendumusmeedias läbi selle ühe fookuspunkti nagu läbi nõelasilma – ning teiselt poolt väljub kohati juba tundmatuseni moondunud kraam, millele lüüakse ikkagi peale seesama lõpliku ja vaieldamatu tõe pitser.

Ka päris ajakirjanduses ilmuvat nähakse läbi sellesama nõelasilma: see, mis toetab oma maailmapilti, korjatakse üles; mis on neutraalne, jäetakse tähelepanuta; ning mis sellega kokku ei lähe, tõmmatakse liistule – koos süüdistutega kallutatuses, äraostetuses ja kõigis seitsmes surmapatus.

Samal ajal töötab tegelik ajakirjandus koos kõigi oma puudustega ikka nii, nagu mu uus fotoaparaat – leides fokuseerimispunkte üle kogu kaadri ning püüdes kokkuvõttes luua ühiskonnast, maailmast ja tegelikkusest pildi, mis vastaks tõele mitte selles valguses, et oleks õige või vale, vaid vastaks võimalikult hästi kogu sellele mitmekesisusele, mida maailm endast kujutab.



Ja kui vähegi avatud silmadega ringi vaadata, siis on see mitmekesisus nii suur, et millegi juurde – ehk välja – mõtlemiseks pole mingit vajadust.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.