Ajakirjanduse eesmärk on olla lugeja jaoks ühenduslüli tema ja laiema ühiskondliku pildi vahel. See vastutusrikas vahemehe roll ei seisne võitluses tõe ja õigluse eest, pigem vahendab ajakirjanik objektiivselt erinevate osapoolte argumente ja analüüsib väidete faktipõhisust. See on visioon nii-öelda puhtast ja kiretust uudismeediast, mida vahel kutsutakse idealistlikult valgeks ajakirjanduseks. 

Teisalt peab tunnistama, et 21. sajand on oma infokülluses seadnud löögi alla valge ajakirjanduse olemuse. Pea kõigil väljaannetel on uuriva ajakirjanduse toimetused, mille loometööd reklaamitakse tõe paljastamisega. Üha enam on mõistetud, et ainuüksi meediaväljaande bränd ei too klikke ja reklaamikäivet, vaid personaalse tunde tekitamiseks lugejas on vaja esile tuua ajakirjanik ise. 

Enesebrändimine ja "kangelasajakirjanike" kasvatamine on aga viinud rollikonfliktini, kus hüüdlausetes tõe eest võitlevad ajakirjanikud võivad sensatsioonilise õigluse nimel unustada ajakirjanduseetika põhipunktid. Nii võib kaalutlev ajakirjanik muutuda egoistlikuks aktivistiks, kes proovib teemafookuse seadmisel fakte ja detaile võimendades tuua esile tõe, mis teenib tema enesebrändi.  

Jah, eelpool esitatud vaade praegusele uudisturundusele võib olla küll liialt pessimistlik, kuid need praeguse tähelepanumajanduse reaalsuses sündinud trendid on loonud kasvulava vabakutseliste pseudoajakirjanike tekkeks, kes kasutavad tõe ja õigluse retoorikat õigustamaks kõigutamatu agenda levitamist. 

Mul avanes Uppsala suvekoolis ootamatult võimalus kohtuda ühe taolise pseudoajakirjaniku Vanessa Beeley'ga. Tema sõnul on ajakirjaniku kõrgeim eesmärk olla agent tavainimese jaoks ja "ravida auditooriumi pimedust, mille on põhjustanud sionistlike lääneriikide valitsuste kontrollitud peavoolumeedia".

Kuigi Beeley väitis, et tema lojaalsus kuulub ainult lugejatele, võib tema 2012. aastal alanud loometeed analüüsides jõuda kiiresti järeldusele, et Briti päritolu blogija veendumused kajavad kokku peaasjalikult Kremli ja Damaskuse propaganda jutupunktidega. Pean tunnistama, et minu kohtumine Beeley'ga jäi põgusaks, sest ei suutnud praktiseeriva ajakirjanikuna Põhja-Euroopa vanima ülikooli loengusaalis kuulata pimedast aktivismist sündinud pooltõdede levitamist.

Kuigi esiti tekkis mul tunne, et peaksin oma veendumuste eest seisma ja Beeley argumente jooksvalt kummutama, sain kiiresti aru, et Beeley mustvalges väärtusruumis pole kohta dialoogiks. Sa kas omastad Beeley tõe ja elad sellele kaasa või pead kuulama vaikselt, kuis "sõltumatu sõjaajakirjanik" Süürias kogutud allikateta tõde levitab. Mina valisin seekord hoopis kolmanda tee ja hääletasin eneseväärikuse säilitamiseks jalgadega. 

Pean tunnistama, et Beeley seisukohti tagantjärele analüüsides oli väga keeruline esile tuua objektiivseid fakte, mis tema jutupunkte oleks kummutanud. Nimelt on propagandistlike loosungite ja veendumuspõhise tõenduste selektsiooni vastu väga keeruline argumenteerida. Eriti kui teema on Süüria konflikt, mis on viimaste aastatel kujunenud üheks suurvõimude strateegilise kommunikatsiooni peamistest jutupunktidest. Kui oled sel tandril valinud pimedalt poole, siis pimedat nägijaks ei tee, eriti kui "pimedus" on isevõetud ajakirjanikurolli alus. 

Ajakirjandus oma parimal moel saab sündida auditooriumi ja akadeemilise hariduse saanud ajakirjaniku vahelises sümbioosis. Mida enam n-ö klassikaline ajakirjandus end lugejast distantseerib ja meedia-silotornist sensatsioonilist tõde proovib müüa, seda enam jääb lugeja peas ruumi kahtluseks: kas see, mida kuulen või loen, on ikkagi tõene? Beeley-laadsed aktivistidest pseudoajakirjanikud suudavad seda kahtlust ära kasutada ning kallutada oma blogides inimesi tasakaalustamata info suunas. 

Sestap on oluline mõista, kes on ajakirjanik ja mis on tema roll oleviku sündmuste kajastamisel. Kui Beeley eesmärk on mõjuda oma lugejatele usutavalt küttes nende ühiskondlikku paranoiat, siis tavalise ajakirjaniku eesmärk on pakkuda auditooriumile kaalutluskohta. See tähendab, et lugu ei räägi ainult ühe poole eest, vaid laseb erinevatel arvamustel kajada. Loomulikult on kaalutlevat teksti lugejal keerulisem tarbida, sest "see ju ei pane kellelegi ära" või "artikli lõpus ei selgu, kes on hea ja kes paha". 

Maailm ei ole mustvalge. Ei ole pahalasi ja headuse eest võitlejaid. On huvigrupid, kes soovivad kehtestada enda argumente ühiskondlikus debatis. Valitsused ehk erinevate rahvuste eestkõnelejad proovivad lisaks sinu arusaamade mõjutamiseks kasutada kõiki võimalikke võtteid alates väärtuspõhise ühtsustunde tekitamisest ja lõpetades retoorilise sõjatrummi tagumisega.

Praegusel mõjutusajastul tasub siiski meeles pidada, et lõpliku seisukoha kujundamisel võiks ära kuulata kõik hääled, mitte ainult need, kes näilist tõde kuulutavad. Meie aega tasakaalustatult ja objektiivselt kirjeldavad ajakirjanikud on selleks kõige paremad abilised. • 

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.