1983. aastal ilmus India väikeses ajalehes lugu sellest, et HI-viirus on tegelikult väljatöötatud USAs eesmärgiga tappa afroameeriklasi ja homoseksuaale. See info levis kontinendilt kontinendile üle kogu maailma.

Tegemist on näitega sellest, et informatsioon tahab olla vaba. Ja see kehtib mistahes informatsiooni kohta. Eriti vaba tahab olla alarmeeriv valeinfo. Ja seesugune vaba info on võimas "bioloogiline" relv kahjustamaks mistahes ühiskonda.

New York Times avaldas eelmisel nädalal kolmeosalise lühifilmiseeria pealkirjaga "Operatsioon infektsioon", mis räägib Venemaa väärinformatsiooni erinevatest vormidest. See on õpetlik materjal inimestele, kes iga päev tegelevad informatsiooniga. Eriti neile, kes vahendavad infot avalikkusele, ja siin pean ma silmas ajakirjanikke. Ajakirjanikud ei pruugi mõista valeinformatsiooniga nakatumise ulatust.

Valeinformatsioon on justkui viirus, mille eesmärk on kahjustada oma vaenlase ühiskonda poliitilise olukorra kompromiteerimise kaudu. Iga mõnd riiki või poliitilist gruppi kahjustav infokübe on nagu klaasikild, mis otsib lihtsalt vigastamiseks talda või varvast, et seal infektsiooni ehk põletikku põhjustada.

Erilises nakkusohus on ajakirjanikud. Esiteks tegelevad nad iga päeva infoga ja teiseks on infokilde järjest rohkem.

"Valeinfoviirusel" on palju erinevaid muteerunud vorme. Toon välja kaks.

Esiteks täisvaled. Neile on viimastel aastatel antud inglise keeles popp nimi fake news, eesti keeles valeuudised. Nende lugude eesmärk on inimesi hirmutada, külvata kahtlusi oma riigi ja valitsuse suhtes. Või kutsuda üles ühiskonda ühel või teisel moel kahtlustaval viisil tegutsema.

Tänavu kevadel kaitses Tartu Ülikoolis bakalaureusetöö Karl Kõiv, kes analüüsis valeuudisteks tunnistatud artikleid ning leidis, et need vastavad täiesti suurepäraselt traditsioonilisele ajakirjanduslikule uudise žanrile. Isegi rohkem kui tavapärased uudistekstid, mida te ajalehtedest lugeda saate.

See on oluline, kuna tähendab, et valeuudiseid pakendatakse tahtlikult ajakirjanduslikku vormi. Nii ei saa lugejad aru, kas tegu on tõe või valega, sest uudis kui selline peaks alati olema kontrollitud, faktitäpne ja usaldusväärne. See ongi põhjus, miks valeinformatsioon legitimeerib ehk tunnistab end õiguslikuks ajakirjanduse kaudu.

Kahe aasta eest kirjutasin teadusartikli, milles kirjeldasin protsessi, kuidas ajakirjanikud infot artikliks töötlevad. Selles protsessis on kindlad etapid, mis tagavad selle, et info oleks kontrollitud, faktitäpne ja usaldusväärne. Kui need etapid aga välja jätta – näiteks avaldada postkasti potsatanud pressiteatelaadseid tekste või tõlkida üle maailma erinevatest, kas või India ingliskeelsetest ajalehtedest uudisnuppe – on päris suur võimalus, et valeinfo jõuab üsna kiiresti ajakirjandusväljaande külgedele, eriti veebi, ning ongi selle kaudu omandanud tõeväärtuse.

Teine liik "infoviirusi" on poolvaled. Kui valetamine tundub teile halb, siis minu arvates on poolvaled veel hullemad. Need on sedasorti "viirused" nagu näiteks herpes- või papilloomviirus. Ei tapa, kuid kahjustavad inimese organismi igal võimalikul hetkel, löövad välja, tekitavad tervisehädasid ja levitavad ennast.

Poolvaledega on niisamuti. Need ei ole täiesti valed, mistõttu ei ole neid võimalik ümber lükata. Poolvale puhul on kehv see, et pool sellest on tõsi või näib teatud kontekstis tõena, ehkki keeruline on üht teisest eristada.

Toome ühe näite praegu aktuaalsest ränderaamistikust. Olgu siinkohal öeldud, et ränderaamistiku dokument ei ole kindlasti väärinfo, väärinfoks tegi selle ajakirjanduslik lähenemine avalikes tekstides.

Pärast seda, kui käivitus diskussioon selle üle, kas ja milliseid kohustusi seoses sisserändega toob raamistik kaasa Eestile, asusid erinevad pooled kohe seisukohti võtma ja arvama. Ning ajakirjandus oli ablas neid kommentaare avaldama, eriti kui seisukohad olid vastakad ja tugevad. Kui paljud neist ajakirjanikest, kes teemat käsitlesid olid enne selle ränderaamistiku dokumendi tegelikult läbi lugenud? Minu tutvusringkonnas mitte kuigi paljud.

Mõistagi on taolistes juriidilistes dokumentides palju tahke, mis võimaldabki kogu arutelu vaadata nii mustades kui ka valgetes toonides, juristide ja poliitikute vaatevinklist. Ajakirjanduse kohustus oleks olnud selles poleemikat tekitavas teemas aeg maha võtta, teha endale esmalt selgeks, millest raamlepe räägib ja alles siis hakata avaldama ühe ja teise poole kommentaare. Nii oleks olnud võimalik hinnata ka nende kommentaaride tõeväärtust või seda, kas kommenteerija üldse on pädev teemal midagi arvama.

Tugevalt emotsionaalselt laetud arutelu sillutas aga teed valitsuskriisile. Ja just taolised kriisid ongi sageli "valeinfoviiruste" eesmärk.

"Valeinfoviiruste" erinevate tüvede ja anatoomia tundmaõppimiseks soovitan kindlasti vaadata eelmainitud New York Times'i valeinfo teemalist filmiseeriat.

Seal tuuakse muide välja, et kuigi Eestil ja Ukrainal on USAga arengu mõttes suur erinevus, on siiski USA-l infosõja ja valeinfo leviku takistamisel palju õppida just meilt ehk Eestilt ja Ukrainalt. Ajakirjanikel on siin oma panus: mitte aidata kaasa väärinfo levikule, vaid kontrollida allikaid ning fakte ja enne avaldamist alati mõelda, kas see info võib olla nakatunud valeinfoviirusega.

Teil võis tekkida küsimus, mis sai edasi sellest HIV-i loost? Edasi läks nii, et Indias ilmunud artikkel avaldati nii Venemaal kui ka paljudes Aafrika riikides. Kuna see informatsioon oli hirmutav, levis see piisavalt kaua ja piisavalt kaugele. Neli aastat hiljem luges selle uudisena ette ka USA telekanali CBS uudisteankur. Jah, see levib ka veel tänapäeval USAs, mis oligi tolle "infoviirusrünnaku" sihtriik. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.