Külli Taro: sahtlite tuulutamise käigus valitsuse ette ilmunud ettepanekud panevad pead vangutama

Foto: Postimees/Scanpix

Valitsuse lauale on toodud tükk aega lauasahtlites seisnud ettepanekuid, kuidas riigivalitsemise reformiga edasi minna. Nii mõnigi neist mõtetest paneb tõsiselt pead vangutama. Ei saagi nagu aru, kas tegu on halvasti läbikaalutud toore ideega või on kellelgi eriti riukalik huumorisoon, leiab Külli Taro Vikerraadio kommentaaris.

Valitsuse vahetumine (eriti kui selles on mõni uus osaline) toob taas päevakorrale teemad, mis pole pälvinud varasemate valitsejate poolehoidu või piisavat tähelepanu. Nüüdseks on uus koalitsioon juba mõnda aega toimetanud. Hakkab selguma, millistelt küsimustelt seekord tolmukord ära pühitakse.

Omandireform ja sundüürnikud, kodakondsuspoliitika ja ”hallid” passid ning sisekaitseakadeemia Narva viimine on vaid mõned näited viimasel ajal ülessoojendatud teemapüstitustest.

Ka kogenud bürokraat teab, et kui tulevad uued ministrid, tasub lauasahtlid üle vaadata ning vanad paberid välja võtta. Nii saab uutele algatusele kiirelt sisu pakkuda, ilma et peaks päriselt midagi uut välja mõtlema. Või siis loota revanši, kui hinges veel okas, et enda meelest hea mõte pole teoks saanud. Kui aga sahtlist sobivat paberit võtta pole, lastakse fantaasial kiiruga lennata, põhjalikele analüüsidele mõeldakse hiljem.

Vähesed teavad ja mäletavad, miks üks või teine vana idee varem heakskiitu ei leidnud. Kulub uuesti palju aega, vaeva ja raha, et jõuda tihtipeale samasse kohta tagasi. Selgitus, et head ideed jäid varem realiseerimata, sest lihtsalt üks või teine erakond oli vastu, pole alati kohane. Tõenäoliselt oli äraütlemisel ikka mingi põhjus. Ja ei tasu kõrvale jätta ka võimalust, et äkki ikka tõesti polnudki pakutu kõige parem mõte.

Mida arvata näiteks plaanist, et ministritele tuleks kehtestada varasema parlamentaarse kogemuse nõue või siis lausa nõue valida ministrid ametisolevate riigikogu liikmete hulgast?

Lauasahtlitest on valitsuse lauale toodud ka ettepanekuid, kuidas riigivalitsemise reformiga edasi minna. Nii mõnigi neist mõtetest paneb tõsiselt pead vangutama. Ei saagi nagu aru, kas tegu on halvasti läbikaalutud toore ideega või on kellelgi eriti riukalik huumorisoon.

Mida arvata näiteks plaanist, et ministritele tuleks kehtestada varasema parlamentaarse kogemuse nõue või siis lausa nõue valida ministrid ametisolevate riigikogu liikmete hulgast? Hüvasti Maris Lauri, Anne Sullingu või Marina Kaljuranna sugused ministrid! Teid pole Eesti riigile enam vaja. Kas tõesti on meil heade inimeste pink nii pikk, et peame hakkama ministrite valikut selliselt piirama?

Või kui veenev on ootus, et ministeeriumite ühise põhimääruse kehtestamine aitab suurendada valitsuse ühtsust, soodustada ministeeriumidevahelist koostööd ja valitsemiskulusid kontrollida? Aga just selline on üks lauale pandud idee. Kusjuures varem on puudusena välja toodud, et ministeeriumi iga põhimääruse muudatuse pärast valitsuses käimine on liialt kohmakas. Nüüd kinnitaks põhimääruse endiselt valitsus, kuid iga muudatus peaks lisaks veel kõigile teistele ministeeriumitele sobima.

Sellise piiramise, standardiseerimise ja ülereguleerimise ideedega ei saavuta kuidagi seda paindlikku, väledat ja avatud valitsemist, mida loosungite tasemel ometi lubatakse.

Standardiseerimise ja ühtlustamise vaimus on tehtud ka ettepanek, et avalik-õiguslike juriidiliste isikute asutamine, tegevus ja rahastamine tuleks viia ühtsetele alustele. Nii olevat neid tõhusam kontrollida ja nende omavahelised suhted selgemad. Jah, avalik-õiguslike isikute regulatsioonid vajavad parandamist, aga mitte ühetaoliseks muutmist, sest sellise juriidilise vormi loomise eesmärk oligi vajadus reguleerida tööd just erilistes ja eriregulatsiooni vajavates asutustes, näiteks nagu Eesti Rahvusringhääling, Tartu Ülikool või Eesti Advokatuur.

Kardan, et sellise piiramise, standardiseerimise ja ülereguleerimise ideedega ei saavuta kuidagi seda paindlikku, väledat ja avatud valitsemist, mida loosungite tasemel ometi lubatakse. Ometi võiks just riigivalitsemise korraldamine olla allutatud ratsionaalsusele, ideede kainele analüüsile. See peaks olema oluliselt lihtsam, kui klaarida paarikümne aasta taguseid omandireformi või kodakondsuspoliitika otsuseid, kus arusaamad õiglusest ja ebaõiglusest ei saagi kunagi ühiskonnas kokku. Või sisekaitseakadeemia kolimise lugu, kus majanduslikud ja töökorralduslikud argumendid lükatakse ümber väitega, et Eesti riigile on lihtsalt vaja seda teha.

Vahel jäävad aga ametnikud oma sahtlite tuulutamisega rongist maha. Omamoodi naljakas juhtum oli 12. jaanuari kabinetiistungil, mil valitsus otsustas, et 2018. aastast lõpetatakse maavalitsuste tegevus. Maavalitsuste kohalikud ülesanded antakse üle omavalitsustele ning riiklikud ülesanded ministeeriumidele ja olemasolevatele ametitele. Rahandusministeerium sai ülesandeks muudatused ette valmistada.

Mõistlik otsus. Lõpuks ometi. Samale istungile esitatud memos pakkus aga justiitsministeerium välja, et tuleb alles selgitada, kas on vajalik maavalitsuse tegevus ümber korraldada. Hilja juba, kas pole?

Ministeeriumite omavaheline õigeaegne suhtlus, et selliseid olukordi vältida, panustaks paremini koordineeritud valitsemisse kindlasti rohkem kui ühine põhimäärus.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio kommentaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: