Valitsuse töö uuendamise ideedest on enim tähelepanu saanud plaan kaotada ministrite arvu ülempiir. Tulevikus võiks ministreid olla ka rohkem kui 15, mis on praegu seadusega lubatud. Teine pressi köitev mõte on olnud portfellita ministrite muutmine nn asepeaministriteks, kes mingi kindla poliitikavaldkonna juhtimise eest vastutaks.

Valitsuse suuruse vabakslaskmise ning asepeaministrite ametikoha loomise ideid on siin ja seal kritiseeritud. Kardetakse, et kokkutõmbumise asemel valitsusaparaat hoopis kasvab. Portfellita ministrite muutmine peaministri käepikenduseks teenib mitme poliitikavaatleja arvates olupoliitilisi eesmärke – aitab koalitsiooni koos hoida ja „omadele“ sooje kohti luua.

Kuidas valitsemiskorralduse muutmisettepanekuid siis hinnata? Kas tegemist on katsega töövõime suurendamise sildi all võimuparteidele eeliseid luua? Kas meil ei ole suuremaid muresid, mille lahendamine kodanikke enam puudutaks?

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb vaadata, mis probleemi valitsemiskorralduse reformiga püütakse lahendada. Lühidalt öeldes on hädade alge Eesti riigiasutuste kesine koostöövõime. Mõelge, kui sageli te olete poliitikute või ametnike suust kuulnud fraasi: „See küsimus ei kuulu minu vastutusvaldkonda!“ Ametnikud on mõnikord kui Tatikas ja Vesipruul, kes lõpnud koera üle aia loobivad ega suuda kokku leppida, kes probleemi lahendab.

Killustatud riigivalitsemist peab üheks peamiseks Eesti avaliku halduse probleemiks ka Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD). Fragmenteerunud valitsemissüsteemi iseloomustab kehv infoliikumine ja vastutuse hajumine nii poliitilisel kui ka ametnike tasandil. See takistab keerdküsimuste terviklikku käsitlemist. Peaministril on võimu kasinalt, et ministreid ja riigiasutusi tihedamale koostööle kallutada. Valitsusjuht saab küll suunata poliitilist päevakorda ja võib koalitsiooni juhtimisel toetuda isiklikule autoriteedile. Kuid alati see ei tööta.

Võtkem näiteks presidendi vabariigi aastapäeva kõnes alla joonitud perevägivalla probleem: milline ministeerium selle küsimuse eest vastutab? Kas tegemist on sotsiaalpoliitika teemaga? Või peaks perevägivald olema justiits- või siseministeeriumi alla kuuluvate asutuste vastutada, sest need tegelevad väär- ja kuritegudega? Või on kurja juur hoopis hariduspoliitikas?

Mitmetahuliste sotsiaalsete probleemide hulk on globaliseerumise ja demograafiliste, majanduslike, tehnoloogiliste jm trendide survel aina kasvanud. Muutuste tempo on peadpööritav. Valijad ootavad, et valitsused suudaks selles virvarris kodanikele stabiilsust ja harjumuspäraseid teenuseid pakkuda, kuid see ei ole enam alati võimalik. Sestap on ühiskondlike murrangutega toimetulek aktuaalne kõikides riikides. Maailmas on populaarseks reformide teemaks saanud valitsuste strateegilise agiilsuse suurendamine. Agiilsus tähendab kiirust, paindlikkust, mõtteerksust ja muutustega kohanemise võimet.

Agiilsus kõlab nii raskepäraselt, et selle sõna võiks esitada sel nädalal välja kuulutatud kolesõnade konkursile. Lihtsam oleks öelda, et tuleviku valitsemine peaks olema paindlik ja väle. Strateegiliselt väle valitsus on selline, mis suudab süsteemselt korjata otsustamiseks vajalikke tõendeid ja kasutada kogutud infot tarkade ning ettevaatavate otsuste tegemiseks. Väle valitsus on uuenduslik ja õppimisvõimeline ning vajadusel eksperimenteeriv. See eeldab riigiasutuste vahel sujuvat koostööd ja info ning kogemuste vahetamist.

Strateegiline väledus ei tähenda rapsimist, muutustega kohanemiseks peavad valitsuse juhtimise mehhanismid olema selged. Vaja on plaani. Strateegiliselt väleda valitsuse üheks tunnuseks on võime siduda eri riigiasutuste eesmärgid ja tegevused tervikuks. Riigi eesmärkide ja tegevuste ühtlustamine eeldab omakorda sise- ja välispartnerite vahel toimivate suhete sisseseadmist. Kaasamisega ja suhtevõrgustiku arendamisega tuleks sihipäraselt tegeleda, lühiajaliste võitude nimel vastandumine ei teeni pikas vaates kellegi huve.

Strateegiliselt väleda valitsuse oluline omadus on oskus inimesi ja finantsressursse paindlikult sinna suunata, kus vajadus kõige teravam. Valitsus peaks suutma valida prioriteete ja vajadusel muutma ka riigiaparaadi ülesehitust nii, et see vastaks pidevalt muutuvatele tingimustele, mitte vanadele harjumustele.

Kas me võime öelda, et Eesti tänane valitsemiskorraldus vastab strateegiliselt väleda valitsuse tunnustele? Vastus on, et vaid osaliselt. Nt meie IT-süsteemid koostoimivad küllalt hästi, kuid samas riiklikud arengukavad ja riigi eesmärkide rahastamine käib ikka vana aja harupoliitikate piirjooni mööda. Praeguse valitsuse kiire otsustamine ei ole veel soovitud strateegiline väledus, sest kõik otsused ei ole rajatud kvaliteetsele analüüsile ja huvipoolte kaasamine on olnud poolik.

Probleem on seega olemas – Eesti valitsemiskorraldus vajab uuendamist, et muuta valitsemine senisest efektiivsemaks. Tuleb luua valmisolek selliste ootamatustega kohanemiseks nagu näiteks pagulaskriis või Brexit. Kodanike kasu strateegiliselt väledast valitsusest seisneb selles, et valitsus suudab pakkuda kvaliteetsemat juhtimist ja valimislubaduste elluviimist. Eesti valitsus peaks olema tõeliselt läbipaistev ja avatud, nagu koalitsioonileppes lubatud.

Kokku võttes – Eesti valitsemisekorralduse arendamise ettepanekutega tuleks kindlasti edasi minna.  Ideed on olemas, kuid need tasuvad veel kaalumist. Strateegiliselt väleda valitsemise tunnused on hea ettepanekute sõelumise viis: iga ettepanek, mis aitab valitsuskorraldust paindlikumaks ja koostööd tõhusamaks muuta, on hea idee. Esmatähtis on valitsuse ettevaatamise, süvenemise ja reageerimise võime kasvatamine. Valitsusliikmete arv on teisejärguline küsimus. 

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.