Mõned nädalad tagasi avalikustas Äripäeva uuriv ajakirjanik Koit Brinkmann skeemi, kuidas keskkonnaamet suunab riigiasutuse kasutuses olnud liisinguautod soodsalt enda töötajatele. Töötajatel oli võimalik auto kallimalt ehk turuhinnaga maha müüa ja nii kopsakas palgalisa teenida.

IRLi kuuluva Marko Pomerantsi juhitava keskkonnaministeeriumi hinnangul polnud taolises skeemis midagi laiduväärset.

Alles pärast seda, kui Äripäev küsis välja keskkonnaameti töötajate omandusse liikunud autode jääkmaksumuse, et seda võrrelda sarnaste autode turuhinnaga, otsustas keskkonnaamet eelmisel nädalal autode soodusmüügi skeemi lõpetada.

See juhtum on õpetlik mitmel põhjusel ning viitab sellele, et ärmatamisega avalikuks saanud probleemid ei puuduta ainult EASi ning presidendi kantseleid. Vassimist ning katset avalikkust eksitada toimub ka teistes riigiasutustes.

Esiteks on küsitav keskkonnaametis loodud skeem ise. Riigiasutus liisib maksumaksja raha eest enda töötajatele ametiautod ning võimaldab liisinguperioodi lõppedes autod valitud isikutel soodsalt ära osta. Keskkonnaametist saadud info järgi tagastasid nad eelmisel ja üle-eelmisel aastal kokku 33 sõidukit ning kõikidele autodele oli olemas huviline, kellest amet teavitas kirjalikult ka liisingufirmat.

Auto jääkväärtus sõltub otsustest, mille langetavad inimesed, kellel hiljem tekib võimalus soodsa hinnaga auto endale saada. Seetõttu võivad ametnike poolt autode liisimisel langetatud otsused olla sellised, mille tulemusena oleks liisinguperioodi lõpus auto jääkväärtus võimalikult väike.

Uut autot riigiasutusele valides ei pruugi keskkonnaameti töötajate põhifookus olla maksumaksja raha säästlik kasutamine, vaid vastupidi – on oht, et maksumaksja raha abil üritatakse teha endale võimalikult tulus diil.

Teine õppetund on seotud info salastatusega ning andmetega vassimisega.

Kui keskkonnaamet tagastas autod, siis saadeti ka liisingufirmale ostueesõigusest loobumise teade, milles anti teada ameti töötaja nimi, kes soovib vastava auto omandada. Kõigile neile teadetele seati aga dokumendiregistris 75 aastaks juurdepääsupiirang, kuna need sisaldavad töötaja nime. Sellise salastamisega muutis keskkonnaamet võimatuks avalikkusel sh ajakirjandusel kontrollida, mis ameti töötajatele minevate autodega edasi juhtub.

Veelgi taunimisväärsem on aga keskkonnaameti juhtide katse hämamise abil skeemi tegelikku sisu ja olulisi fakte varjata. Näiteks üritas keskkonnaameti peadirektori asetäitja Erik Kosenkranius esimese hooga jätta muljet, et liisingfirma teavitamine võimalikust ostuhuvilisest tulenes liisingufirma soovist ja initsiatiivist. Hiljem selgus, et tegelikult on keskkonnaametist saadud nimed liisingufirmale siduv kohustus. Nad peavad auto riigiasutuse näidatud konkreetsele isikule turuhinnast odavamalt müüma.

Kolmas teema on keskkonnaametit kureeriva keskkonnaministeeriumi roll ning võime toimunut mõista. Selle asemel, et avalikuks saanud infot analüüsida, tormas Marko Pomerantsi juhitav ministeerium (kantsler Andres Talijärve isikus) pikemalt kaalumata nagu lehm söödaküna poole.

Suhtumine muutus alles pärast seda, kui Koit Brinkmann ei jätnud jonni ning küsis välja liisingufirmale tagastatud autode nimekirja koos läbisõidu ning jääkmaksumusega. Ilmnes, et jääkmaksumus oli märkimisväärselt madalam sõidukite turuhinnast. Autoportaalist on võimalik leida kuulutusi, millest selgub, et keskkonnaameti käsutuses olnud autosid müüakse ligi kaks korda kallimalt, kui oli jääkväärtus.

Selle info avalikukstulek sundis keskkonnaametit loobuma mitu aastat kasutatud skeemist.

Kirjeldatud juhtumi puhul ei ole kõige kurvem, et taoline skeem riigiasutustes välja mõeldi. Kurb on hoopis see, et kui skeem avalikuks sai, siis üritasid keskkonnaameti ja keskkonnaministeeriumi juhid avalikkust veenda, et kuningas ei olegi alasti. Kuigi kõik nägid oma silmaga, et on küll.