Mai lõpus teatati, et keskkonnaministeeriumi kantsleri kohalt lahkub meie metsapoliitika pikaaegne arhitekt Andres Talijärv. Ministeeriumisse tuli ta otse Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu (EMPL) kauase juhi kohalt ning teda peeti laialdaselt tööstuse huvide eest seisjaks.

Talijärve lahkumise põhjused pole teada. Võimalik, et tegu on lihtsalt katsega parandada tekkinud ebatavalist olukorda, sest tavaliselt ei tea laiem üldsus ministeeriumite kantslerite nimesid ning ajakirjanduses ei ilmu neist korduvalt karikatuure. Ametnike ja nendega seotud huvirühmade jaoks on selline olukord kindlasti häiriv olnud, sest väljakujunenud korra kohaselt on avalikuks kritiseerimiseks üks teine grupp: poliitikud. 

Eelmise kantsleri lahkumisega määrati kohe ka uus kantslerikandidaat (kusjuures läinud aasta lõpul muudeti kantslerite ametisse nimetamise määrust – väidetavalt tippjuhtide puuduse tõttu – nii, et saab esitada ka ainult ühe kandidaadi). Ainukandidaadiks sai asekantsler Meelis Münt, kelle vastutusala on seni olnud kliimamuutuse leevendamise ja sellega kohanemise poliitika, samuti kiirguse ja välisõhu kvaliteediga seonduv. Eesti Euroopa Nõukogu eesistumise ajal oli Münt ka kliimaküsimuste teemajuht.

Käesoleva kuu alguses saigi Münt ilma pikema avaliku diskussiooni või alternatiivide kaalumiseta uueks kantsleriks. Ometi pole praeguse metsanduspoliitikaga oponeeriva ringkonna peamine küsimus mitte kantsleri isik kui selline, vaid kas uus kantsler hakkaks edendama ka uut tüüpi, avatumat ning huvirühmade vahel tasakaalustatumat metsandus- ja keskkonnapoliitikat. Hävitavalt põuast suve tunnistades ning üha tungivamaks muutuvate kliimaküsimuste valguses näib kliimaspetsialisti edutamine justkui õigustatud. Ent millist kliimapoliitikat on Eesti riik Mündi egiidi all tegelikult ajanud?

Uus Talijärv?

Värske kantsleri varasemat tegevust uurides ilmneb kiiresti kõhedustäratav ühisosa looduskaitseringkondadele tuttava, senise nn talijärvliku poliitikaga. Seminaril "Puit energiaks 2015" peetud ettekandes "Kliimapoliitika "vs" metsaraie" ütleb Münt ühel slaidil otse välja: "Me [keskkonnaministeerium] teeme kõik selleks, et metsasektorit mitte kahjustada". Samuti ei puudu viited metsarikaste riikide väidetavale "karistamisele" raiemahtude kahandamise korral ning väide, et Eestis olevat palju raieküpseid metsi, samas kui parim süsiniku sidumise võime on 25-50 aastastel metsadel.

Metsapoliitikas orienteeruv lugeja tunneb selles kiiresti ära metsasektori kliimanarratiivi, mille pahupidi pööratud arusaamise kohaselt parandab metsaraie kliimat, samal ajal kui peavoolu kliimateadlased on korduvalt esile toonud, et kliimat parandab hoopis see, kui rohkem metsa püsti jääb, ning et kliima seisukohast raiutakse igas maailma regioonis ilmselgelt üleliia.

Paraku eirab puidusektori kliimanarratiiv tänini tõsiasja, et mets mitte ainult ei seo, vaid ka hoiab süsinikku. Kui puit ka metsas mädaneb, siis toimub seal süsiniku eraldumine aeglaselt, võrreldes olukorraga, kus sama puit aetakse jätkusuutmatusse pakenditööstusesse või bioenergiasse, mis vabastab süsiniku kiiresti ning kasutab metsaressurssi ebaefektiivselt. 

Ülaltoodut arvesse võttes ongi asjakohane rõhutada, et tähelepanuväärselt viis Meelis Münt oma missiooni EL-i kliimaküsimuste teemajuhina tööstuse jaoks suhtelise eduga läbi, saavutades kokkuleppe, mida kliima ning metsaga tegelevad ühendused ja teadlased nimetasid nõrgaks, ebapiisavaks ning saboteeritud versiooniks esialgsete kavadega võrreldes. Ka Eesti raiemahtusid tuleks antud määruse raames praeguse seisuga alandada vaid 1,3 miljoni tihumeetri võrra ehk 10 miljoni tihumeetrini. Tagurliku puidupoliitika kõrval toetas Eesti kliimaläbirääkimistel ka söetööstuse eluiga pikendavaid meetmeid. 

Minister messengeris

Väärib märkimist, et kui ülaltoodud kahtlused ja tähelepanekud Meelis Mündi keskkonnapoliitilise meelestatuse suhtes ühes tuntud keskkonnafoorumis tõstatati, siis võttis keskkonnaminister isiklikult foorumi haldajaga ühendust, et oma kandidaadivalikut kaitsta. Minister väitis, et tegu on rahvusvaheliselt tunnustatud kliimaspetsialistiga, kelleta oleks LULUCF-määrus ilmselt tänini vastu võtmata. Minister soovitas selle kohta ka teistest riikidest järele uurida.

Kui EMA meeskond välisriikide spetsialistidega seda teemat seejärel täpsustas, siis kinnitasid LULUCF-määruse kavandamise protsessi lähedal viibinud inimesed, et eestlased olid tõepoolest teinud head tööd erinevate huvigruppide eraldamisel ning märgiti, et varem välja pakutud kompromissettepanekud olevat olnud veelgi nõrgemad. Samas paistab sellise näilise heatahtlikkuse tagant ilmsesti diplomaatiline paratamatus, kuna piisavalt ettenägelik läbirääkimismeeskond pidi olukorra selles punktis juba mõistma, et järgmine kompromiss oleks suure tõenäosusega "metsarikaste riikide" tööstusele veelgi kahjulikum.

Kuna LULUCF-määrust polnud nii või teisiti võimalik enam kaua kinni hoida, siis saavutati tööstusele võimalikult hea kompromisslahendus. Samal ajal tekitati võimalus kinnitada neile lääneriikidele, kes tahtsid tugevamat kliimapoliitikat, et praegune variant on hulga parem kui mitte midagi. Diplomaatia koha pealt puhtalt ning asjalikult korraldatud. 

Ometi pole sellise diplomaatia lähtekoht sugugi nii roosilise iseloomuga. Rahvaga on kooskõlastamata keskkonnaministeeriumi otsus kaitsta Euroopa Liidu tasandil puidusektori huve, selle asemel et panustada globaalsesse ühishuvisse ning suurte kriiside lahendamisesse. On täiesti võimalik, et selle otsusega olid otseselt või kaudselt seotud tööstusliku soodumusega huvigrupid, aga kindlasti mitte keskkonnaühendused, sotsiaalse või kultuurilise huvi esindajatest rääkimata.

Ka poliitilisel tasandil on rahva sellekohane tahe läbi kaalumata. Ehkki Eestis ei ole veel ühtki parteid kliimaküsimuste tõstatamise tõttu parlamenti valitud, siis pole üheski valimiskampaanias ka Eesti arendamine tööstus-, transiit- ja toormeriigi suunal kõrgel kohal olnud. Meelsusuuringute tulemused näitavad aga, et 70 protsenti eestimaalastest eelistab "pigem puhast keskkonda" ning 26 protsenti "pigem majanduslikku arengut", tõstatades veelgi teravamalt küsimuse, miks eelistatakse poliitiliste otsuste tegemisel jätkuvalt suurtööstuse huve ning seatakse rahva mured teisejärgulisele kohale. 

Kliimaküsimustes tagant kolmas

Keskkonnahariduse puudujäägid Eesti riigijuhtkonna seas kajastuvad ka neutraalsete hindajate analüüsis. Tähelepanuväärselt andis Climate Action Network Europe Eestile Euroopa Liidu riikidest kliimapoliitikas tagantpoolt kolmanda koha ning tegu on viletsa saavutusega kesisel taustal isegi endiste idabloki riikide raames. Jääb suureks mõttekohaks, kas me tõesti tahame samas vaimus jätkata.

Vaadates kliimaküsimuste kestvat, kasvavat ning olukorra tõsidust arvestades ka igati mõistetavat populaarsust üle kogu maailma, võiks arvata, et kui oleksime kliimaküsimustes valinud eesrindlikuma tee, siis oleks see toonud meile rohkem kuulsust ning seeläbi ka rohkem investeeringuid. Eesti väiksus võimaldab praegusel kliimakriisiajastul üha vajalikumaks muutuvaid ümberkorraldusi kiiresti läbi viia – nagu riigi digiteerimisegi puhul. Investeeringud ja huvi, mida selline tegevus kaasa tooks, oleksid sellisel juhul suure tõenäosusega aga märksa jätkusuutlikumat ning edulisemat laadi kui praegune arengukuvand, mis kogub Eestile tuntust eelkõige toorme-, transiidi- ja tööstusmaana. Avalikkuses kohtab aga arutelu erinevate arengusuundade üle vähe – juurutatakse arvamust, et on vaid kaks valikut, praegune suund ja arenematus. 

Eesti metsanduspaadi piirjooned ja suund

Kantsler Münt on nüüd suurema avaliku tähelepanuta kohale nimetatud ning näib, et ministeeriumil on valmisolek endisel kursil jätkata. Aga mis sai eelmisest kantslerist Andres Talijärvest? Üsna kõnekal kombel tehti ekskantslerist Erametsaliidu uus tegevjuht, ning kurioosselt langetati sellekohane otsus just kuulsa hõberemmelga langetamise esimesel aastapäeval.

Sarnaselt sellega, kuidas Talijärv möödunud kümnendil Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidust keskkonnaministeeriumisse tööle tuli ("mina olen kogu aeg samas paadis olnud"), kinnitas endine kantsler ka nüüd avalikkusele, et töö iseloom suuremat ei muutu. Sellega on meie metsanduse grand old man, kes on end ka ise nimetanud üheks Eesti taasiseseisvumisjärgse metsanduspoliitika loojaks, oma isikuga ühest ametikohast teise liikudes selgelt välja joonistanud Eesti metsapoliitika paadi piirjooned: maaülikool, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, keskkonnaministeerium, RMK ja Erametsaliit.

Rahvas koos keskkonnaühenduste ja ökoloogidega on saanud seda paati vaid kaugelt vaadata, hüüda ja signaliseerida: muutke suunda – kari paistab! Aga paat on vankumatu. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.