Euroopa Komisjon teeb igal aastal niinimetatud Euroopa Semestri raamistikus ülevaate liikmesriikide majandusseisust. Eesmärgiks on saavutada majandusühenduse nutikas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv. Kõik riigid peavad sellesse panustama ning oma majanduskeskkonda moderniseerima. Komisjon annab iga riigi poolt tehtud reformidele hinnangu ja lisab ka konkreetsed soovitused, kuidas seadusandlust või majanduskorraldust muuta.

Eesti majanduse üks peateemasid on tööturu olukord. Probleemid on üldjuhul teada – vähenev tööealiste inimeste arv, väljaränne ja madal tootlikkus võrreldes Euroopa Liidu keskmiste näitajatega. Üks meie tööturu oluline mõjutaja on ka Soome. Püüan siinkohal euroraportite raamistikus iseloomustada sugulasrahva tööturu arenguid ja mõistatada, mis mõju võiks see meile avaldada.

Kõigepealt üldistest tööturu globaalsetest arengutest Euroopa kontekstis. Näeme otseselt vastuolulisi protsesse. Ühelt poolt hakkab Euroopa demograafiline areng lähimatel aastakümnetel tööealist elanikkonda vähendama. Seda siis, kui midagi ei muutu sündimuse ega sisserändega.

Teiselt poolt räägime neljandast tööstusrevolutsioonist, mis kaotab ära lausa kolmandiku tänastest töökohtadest, seda eelkõige lihttöö sektoris. Seega ongi töötegijaid ka hoopis vähem vaja.

Eesti tööpuudus on praegu 7 protsendi kandis ehk väga madal; Soomes küll natukene rohkem, aga sisulist vahet ei ole. Oluline erinevus on aga tööjõuturu regulatsioonides.

Aga ikkagi – kui külgetõmbav võiks Soome tööturg ka lähitulevikus Eesti töötajatele olla?

Kui vaatame Eesti ja Soome tööturu hinnangut, siis näeme vastuolulist pilti. Eesti seisukohalt eeldatakse, et Soome tööturu ligitõmbavus väheneb; vaadates Soome kohta kirjutatut aga võiks eeldada, et meie kalevipojad muutuvad seal just palju konkurentsivõimelisemaks.

Eesti tööpuudus on praegu 7 protsendi kandis ehk väga madal; Soomes küll natukene rohkem, aga sisulist vahet ei ole. Oluline erinevus on aga tööjõuturu regulatsioonides. Kui Eesti tööjõuturg on üks vabamaid ja paindlikumaid Euroopas, siis sellega võrreldes iseloomustavad Soomet üsna suured piirangud. Ühelt poolt on tegemist regulatsioonidega, mis mõjutavad töötegemise tingimusi ja palgataset. Teiselt poolt kujundab toimiv sotsiaaltoetuste süsteem omakorda töötajate käitumist ja töömotivatsiooni.

Eks ole Soomegi hädas oma majanduse konkurentsivõime vähenemisega. Niinimetatud konkurentsivõimeleping, mis kirjutati alla eelmise aasta sügisel, peaks Soome majandusse lisama 100 000 uut töökohta, tegema töötajate palkamise odavamaks ning nihutama sotsiaalmaksukoormuse rohkem töötajate kanda. Aga see tähendab ka palkade ajutist külmutamist ja teatud pikemat tööaega.

Soomes on erinevalt Eestist ametiühingutel oluliselt suurem roll palkade tsentraalsel, üleriigilisel kujundamisel.

Soomet iseloomustab tööaktiivsuse vähenemine 25-39 aastaste noorte hulgas. Nende seas on hakanud levima selline mudel, et tööd nagu tahetakse teha, aga seda ei otsita aktiivselt või ei võeta vastu, sest pakutav palgatase ei rahulda töösoovijat. Hõive määr on kõige kiiremini langenud madalamat haridust nõudvatel tegevusaladel.

Sarnaselt Eestiga on samuti väga selgelt nähtav struktuurne tööpuudus, kus mingites piirkondades pole tööd, aga inimesed ei suuda liikuda teistesse kohtadesse, sest pakutav töö ja palk ei võimalda hankida eluaset.

Soomes on erinevalt Eestist ametiühingutel oluliselt suurem roll palkade tsentraalsel, üleriigilisel kujundamisel. Tõsi, uute lepete kohaselt nihkub seal palgalepingute sõlmimine rohkem tööstusharu ja ettevõtte tasemele ning palgatõus hakkab rohkem sõltuma eksportivate sektorite palgatasemest.

Tuuakse ka välja, et soomlaste tööisu pidurdavad mitmesugused niinimetatud lõksud – näiteks pikaajalise töötuse ja mitteaktiivsuse lõks. Ehk siis on küll võimalus asuda tööle, aga see ei too kaasa nimetamisväärset muutust elukvaliteedis võrreldes mittetöötegemise ja sotsiaaltoetustest elamisega. Ka sellist olukorda tahab Soome valitsus muuta, vähendades ühelt poolt kodusistujate toetussummasid ning teiselt poolt premeerides tööleasujaid maksusoodustustega.

Kui Eesti palk jääb selgelt madalamaks kui Soome oma, siis ei lõpe ka Kalevipoja järeltulijate vool Soome tööturule.

[Paremptsentristlikku maaparteid Keskustat esindava Juha] Sipilä valitsuse eesmärk on olnud vähendada nominaalset tööjõu kulu 15 protsenti läbi tootlikkuse kasvu, palkade ümberkujundamise ja sotsiaalmaksukoormuse nihutamisega enam töötajate kanda. Eesti käitub täpselt vastupidiselt – meie tööandjad on koormatud Euroopa Liidu suhteliselt kõige kõrgema sotsiaalmaksukoormusega ja samas püütakse töötajate maksukoormust alandada.

See aga ei vähenda kuidagi ettevõtete tööjõukulu ega võimalda tõsta Eesti inimeste nominaalpalka. Kui aga Eesti palk jääb selgelt madalamaks kui Soome oma, siis ei lõpe ka Kalevipoja järeltulijate vool Soome tööturule.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.