Nõiaprotsessid ja nõidade hukkamine olid kesk- ja uusaegses Euroopas kas just igapäevane, aga siiski üsna tavaline praktika. Kusjuures nõia mõiste oli lai ja tõenduspõhjatu. Nõiaks võis liigituda mõni nüüdisajastki tuttav isehakanud posija ja esoteerik, samas võis nõia märgi külge saada ka tõeline tark, kel loodusest leiduvate raviainete mõju nii käpas oli, et inimesed ta käest justkui imekombel abi said. Aga kogukonna silmis võis nõiaks päädida ka keegi, kes ülejäänutest kas füüsiliste või vaimsete omaduste poolest lihtsalt märgatavalt erines.

Ja muidugi oli nõiaks tembeldamisega nagu nõukogude aja rahvavaenlaseks kuulutamisega – tihti piisas ka sellest, et sa mõnele inimesele ei meeldinud ja too otsustas olukorra pealekaebamisega lahendada.

Üks aga on kindel: ülekaalukalt suur osa nõia sildi saanutest olid naised. Tihti liiga vabad, iseseisvad, isepäised, patriarhaalset korraldust ignoreerivad või lihtsalt neilt eeldatava nõdra vaguruse kohta liiga targad. 18. sajandini kestnud nõiajaht ja nõidade hukkamiste laine oli seega lisaks kõigele muule ka mehekeskseks kujundatud ühiskondade repressioonikampaania naissoo vastu.

Viimase paarisaja aasta jooksul on nii mõndagi muutunud. Ka Euroopas, ka Eestis. Tüdrukud on saanud õiguse koolis käia, naised on lastud kõrgkoolidesse. Isegi hääletama lubatakse nad juba mõnda aega, ning vanemad ei püüagi päris igas perekonnas ära otsustada, millise mehe hoole alla nende tütar isa hoolikaskaitsvast haardest väljastatakse.

Meest pole enam kaasa vaja, et naine restorani sisse saaks ning pangastki ei küsita naiselt enam konto avamiseks mehe volitust.

Mõni naine saab koguni ministriks või tippettevõtte juhiks. Suisa presidendiks.

Ja just siis, kui hakkad mõtlema, et näe, kuigi teha on veel palju, hakkab vaikselt juba looma... siis toob keegi su maa peale ja saad aru, et ka 21. sajandil on nõiajaht täiesti võimalik.

***

Olen Siiri Oviiriga paaril korral isegi kokku puutunud – kus siis mujal, kui asjakohastel avalikel üritustel naiste õiguste eest seistes. Seda suurem oli mu üllatus, kui nägin teda lõppenud nädalal rahvusringhäälingu "Ringvaates" kommenteerimas aasta ema valimise statuuti ja ütlemas sõnad, mis ühele – ja nii mitmeski mõttes niigi väntsutatud osale – Eesti naistest märja kaltsuga üle näo tõmbasid.

"Te ei kujuta ju ette, et me valiksime aasta emaks naise, kel on küll, tõesti, jah, palju lapsi, kuid igal jõululaupäeval tutvustatakse uut isa."

Kas see ongi naisliidu juhi arusaam üksikemadusest? Et iga üksikema on oma olemuselt lõtvade elukommetega küülik, kelle eesmärk on võimalik paljude erinevate meestega võimalikult suur hulk lapsi sigitada?

Ma ei hakka siin kirjeldama kõiki neid üksikemaduse võimalikke põhjuseid ja vorme, mis ei seisne igal aastal uue mehega saadud lastes. Ütlen vaid niipalju, et lõviosa Eesti üksikemadest on tõelised argipäeva sangarid, kes ehitavad oma lastele helgema tuleviku oludes, kus nii mõnigi isane oleks juba ammu alla vandunud ja läinud tegelema meeleheite või joomarluse taoliste rahvusspordialadega.

Küsimus ei ole selles, kas ühel organisatsioonil on õigus kehtestada oma aunimetusele täpselt selline statuut, nagu see heaks arvab. Muidugi on. Küsimus on selles, millisena selle organisatsiooni juht näeb avalikus sõnavõtus neid, kes selle statuudi raamidesse ei mahu.

Kaunid ootused ei osutu kandvateks, illusioonid kaovad ja suhted purunevad. Elu on ja sinna pole midagi parata. Üksikemasid on seega nii nüüd kui ka tulevikus. Kuid teadke, head üksikemad, et teid austatakse ja ma usun, et teie laste armastav pilk tühistab üsna pea Oviiri sõnade löödud haava.

Aga kui meil on selline naisliit sellise sõnumiga, siis pole ühiskonnale meeste misogüüniat enam vajagi. Suguõed ajavad need, kes normi ei sobi, ise hoogsalt tuleriidale. Õnneks tänapäeval vaid mõttelisele. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.