Reedel algab Haapsalus kolm päeva vältav õudusfilmide festival, mida varemgi olen mõõdutundetult kiitnud ja ma ei näe põhjust seda traditsiooni muuta.

Kõigepealt muidugi see, et Haapsalu on täiesti geniaalne paik õudusfilmide masslinastamiseks. Sadade õõvateoste tegevuspaik on unine väikelinn, mille väikekodanliku pealispinna all peidavad end kohutavad saladused ja mille puukuurides ihuvad terariistu kirve-, matšeete- ja peitlimõrvarid. Haapsalu on väga idülliline ja kaunis ning on lausa ime, et selle elanikud üldse magada julgevad. Kõik on sedavõrd kena, et hirm tuleb peale.

Seekordne HÕFF paistab taaskord silma sellega, et nihutab jõuliselt õuduse all mõistetava nähtuse piire. Ehe näide selle kohta on Elem Klimovi sõjafilm „Mine ja vaata“, mida mina nägin esimest ja loodetavasti viimast korda umbes kolmkümmend aastat tagasi, aga paljud stseenid on jätkuvalt meeles ja sügav kahetsus- ning hirmutunne, mida linateos minus tekitas, pole siiani kuhugi kadunud.

„Mine ja vaata“ peategelased pole limakoletised ega ka noakinnaste ja triibulise sviitriga müstilised mõrvarid, vaid täiesti tavalised inimesed ja täiesti tavaline sõda. Päriseluski pole hirmus mitte see, mida mõni osav ja fantaasiarikas režissöör välja nuputada suudab, vaid see, milliseks sõda täiesti korralikud ja intelligentsed inimesed muudab. Režissöör Peeter Simm ütles tabavalt, et mistahes triller on „Mine ja vaata“ kõrval kissell.

Teine linateos, mis esmapilgul mitte kuidagi ei tohiks õudusfilmide festivali kavas kohta leida, on üllatuslikult Mati Põldre noortefilm „Kevad südames“, milles kõlab noore Toomas Uibo kaunis lauluhääl. Muidugi, noorus on kole aeg ja selle üleelamine väga keeruline, aga vahest mitte nii kole, et see päris õudne oleks. „Kevad südames“ seanss osutab eelkõige suurepäraselt, et filmifestivali tegijad ei võta ei üritust tervikuna ega žanri kitsamalt ülemäära tõsiselt. Õõvafilmide ja hirmukirjanduse kõige suurem oht ongi totraks muutumine ja seda põhjustab enamasti just nimelt liigne tõsidus.

Hirmutundega mängimine on vabastav täpselt samal moel kui naer võib olla vabastav. Igapäevaelus leidub pealegi õudust palju enam kui mistahes hirmufilmis. Šoti näidendi needus räsis Linnateatrit. Haritud ja targad inimesed joovad kloori ja silitavad hea õnne ootuses kivikesi. Õudusfilmide stsenaristid töötavad peavoolumeediale vastanduvates portaalides. Peaminister jätkuvalt Jüri Ratas. Õudne!

Tänavuse HÕFFi muudab eriliseks seegi, et tahtliku või tahtmatu turundustegevuse tagajärjel asus festivali vastu üles grupp Haapsalu vaimulikke, kes pöördusid aprilli algul Haapsalu linnavalitsuse ja volikogu poole ettepanekuga mitte toetada linna rahaga õudusfilmide festivali, vaid kaaluda selle asemel näiteks kohaliku muusikahariduse toetamist. Siinkohal võiks muidugi küsida, et vahest ei tohiks kirikutele raha anda – pigem toita selle eest lapsi ning istutada puid –, kuid see oleks puhas demagoogia.

Neil päevil esines grupp Haapsalu vaimulikke uue pöördumisega, milles muu kõrval seisis, et „HÕFFi püütakse näidata kena kultuuriüritusena, mille toetamine oleks justkui avalik huvi. Tegelik mõju on aga mitmekülgselt halb.“ Tsitaadi lõpp.

Kirjanik Andrus Kivirähk teatas vaimulike esimese pöördumise peale Naistelehes, et kirikutegelased võiksid enne festivalide keelamist oma seintelt koristada risti löödud laiba.

Kivirähk suhtub kirikusse teadagi destruktiivselt, aga lammutamist ja vimma on meie ühiskonnas ju niigi palju ning edasi need meid ei vii. Seetõttu võiksid vaimulikud ja õudusfilmide festivali korraldaja leida hoopis ühise keele, võttes lähtekohaks Igor Volke arvamusavalduse Maalehest, milles ta teatas, et Jeesus Kristus võis olla tulnukas.

Niisiis on kirikutel ja õudusfilmidel päris suur ühisosa. Soovitan omalt poolt kõigil vaimulikel külastada HÕFFil linastuvat Ridley Scotti sügavalt kristlikku filmi „Alien“ ehk „Tulnukas“.