Eesti senine regionaalpoliitika ei ole suutnud vähendada piirkondlikke arenguerinevusi. Harjumaa tootlikkus ületab Eesti keskmist ligi neljandiku võrra, kuid enamikus maakondades jääb see alla 75 protsendi. Töökohad koonduvad. Kui Tallinnas ja Tartus oli 2011. aastal 43 protsenti Eesti töökohtadest, siis 2021. aastal juba 52 protsenti. Juhte- ja tippspetsialiste on kahes linnas ligi 2/3 ning kutse-, teadus- ja tehnikaalastest töökohtadest lausa üle 3/4.

Üleriigilise planeeringu rahvastikuprognoosi jätkustsenaariumi järgi väheneb 2050. aastaks enam kui pooltes 78-st Eesti kohalikust omavalitsusest elanike arv üle veerandi ja üheksas enam kui poole võrra. Väljaspool Harjumaad ja Tartumaad perioodil 2000–2025 kaotasid ülejäänud 13 maakonda üle 150 000 elaniku.

Ääremaastumine, mille puhul jõukus, arenguvõimalused ja avalikud hüved koonduvad paari linna, võib kaasa tuua järjest suurema osa elanikkonna ebaõigluse ja kõrvalejäetuse tunde. Mahajäämus tootlikkuses ja hõives on ühiskonna kasutamata potentsiaal. Tööpuudusest tingitud rahvastiku vähenemine ja vananemine riigi äärealadel ning oma riigis pettumine on otsene julgeolekurisk.

Riigiplaani võimalus

Eesti regionaalpoliitika vajab taaskäivitamist. Eesmärk ei saa olla kõigi piirkondade ühesuguseks muutmine või Tallinna koondunud raha ümberjagamine. Vaja on luua mehhanismid, millega pealinna regiooni kapital ja ettevõtted oleks motiveeritud looma uusi väärtusi ka mujal Eestis, selmet liikuda riigist välja.

Euroopa Liidu 2028+ finantsperioodi riigiplaanis kajastub regionaalne vaade, aga see on endiselt suunatud kohalike teenuste, taristu ja elukeskkonna parendamiseks. Majanduse konkurentsivõimet suurendavad meetmed on valdavalt üleriigilised ja "maanduvad" eelkõige Tallinna ja Tartu ettevõtetesse, millega regionaalsed arenguerinevused veelgi kasvavad.

Tasakaalustamiseks peab fokuseerima teiste regioonide majandusliku võimekuse kasvatamisele neljas tegevussuunas.

Ettevõtluspoliitika regionaalarengu keskmesse

Kõige olulisem muutus puudutab ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitikat. Paljudes maakondades on tööstusel majanduses suur roll, kuid domineerivad madalama lisandväärtusega tegevused, mille senine konkurentsieelis põhines sisendite madalal hinnal. Seda enam ei ole. Samal ajal koondus kõrgema tootlikkusega teenusmajandus pealinnaregiooni, saades kõige enam osa teadus-, arendus- ja innovatsioonitoetustest.

Lahenduseks on toimepiirkondade ehk ajalooliste maakonnalinnade põhised pikaajalised ettevõtluse ja ettevõtluskeskkonna arenguprogrammid, millega ettevõtete investeeringud, uus taristu, oskuste arendamine, innovatsioon ja tehnoloogiasiire ning ettevõtete vajadustele vastav ekspertnõustamine siduda üheks tervikuks.

Sama oluline on lisada riigiplaani majanduse konkurentsivõime meetmetesse selge regionaalne konvergentsimehhanism. Mida madalam on piirkonna SKP elaniku kohta, seda suurem peaks olema majanduspoliitika tasandav mõju. Praeguste SKP erisuste juures peaks riigiplaanis kavandatavast 604 miljoni euro suurusest majanduse konkurentsivõime meetmetest jõudma ligikaudu 70 protsenti ehk 420 miljonit eurot väljapoole Harjumaad.

Regionaalse tasakaalu saavutamiseks tuleb meetmepaketis suurendada piirkondlike ettevõtlusmeetmete osakaalu. Suunata näiteks üleriigiliste juhtettevõtete ja strateegiliste investeeringute programmid Tallinnast enam välja.

Samuti vajab innovatsioonipoliitika selget regionaalset komponenti. Regionaalsed kolledžid, rakenduskõrgkoolid ja kutsekoolid tuleb siduda senisest tugevamalt kohalike ettevõtete arendustegevusega.

Liikuvuse ja eluasemete tagamine

Uueneva regionaalpoliitika teine sammas peaks olema toimeregioonide põhiste tööturgude tugevdamine. Harju- ja Tartumaa väline tööjõubaas kahaneb. Töö- ja elukoha vaheline ränne ületab omavalitsuste ja ka maakondade piire.

Piirkondlik tööturg vajab ühtset ühistranspordi liinivõrku, piletisüsteemi ja teenusstandardeid. Eesmärk võiks olla kasvatada nende inimeste osakaalu, kes jõuavad avaliku transpordiga alla tunni oma toimepiirkonna keskusse tööle ja kooli.

Piirkondliku tööturu toimimiseks on vaja ka toimivat eluasemeturgu. Paljudes Eesti piirkondades jääb uue või põhjalikult renoveeritud eluaseme turuväärtus alla selle ehitusmaksumuse. Korralikke eluasemeid napib.

Heast töökohast ei piisa, kui spetsialistil pole perele pakkuda sobivat eluaset või pank ei finantseeri ostu või renoveerimist madala tagatisväärtuse tõttu. Piirkondlikke tagatisväärtuse erinevusi tuleb leevendada käenduste ja laenudega, aga toetada tuleb ka kvaliteetse munitsipaalelamufondi teket turutõrke piirkondades.

Regionaalpoliitika olgu valitsuse vastutus

Regionaalpoliitika ei tohi olla ainult ühe ministri ja ministeeriumi väikese osakonna mure. Regionaalpoliitika on olemuselt valdkondade ülene, kuid selle eest vastutaval ministril puuduvad praegu piisavad hoovad majandus-, haridus-, sotsiaal- ja taristupoliitika otsuste mõjutamiseks.

Riigiasutuste ja teenuste kujundamisel, milles on kriteeriumiks valdkondlik kulutõhusus, ei arvestata mõju piirkonna töökohtadele, teenuste kättesaadavusele või olemasoleva taristu kasutamisele. Olulise negatiivse regionaalse mõju korral tuleb rakendada leevendavaid meetmeid.

Eesti vajab riiklikku regionaalarengu strateegiat, mille staatus oleks võrreldav valdkondlike arengukavadega ja regionaalpoliitikat peab koordineerima valitsuse tasandil. Regionaalsete mõjudega arvestamise eest peab igas ministeeriumis vastutama piisavalt kõrge juhtimistasand.

Riigikoguski peaks regionaalareng enam tähelepanu saama. Näiteks regionaalarengu ja kohaliku omavalitsuse alalise komisjoni näol, mis korraldaks iga-aastased regionaalarengu täiskogu arutelusid.

Regionaalpoliitika kaart joonistada inimeste tegeliku liikumise järgi

Regionaalse arendusvõimekuse kasvatamisealuseks tuleb võtta üleriigilises planeeringus määratletud toimepiirkonnad (functional urban regions, FUR) ehk linnaregioonid, mille moodustavad keskuslinn oma tagamaaga, kus toimub ettevõtete ja inimeste igapäevane tegevus.

Just selliste piirkondade kaupa on ratsionaalne korraldada ettevõtlusmeetmeid, tööturupoliitikat, liikuvust ja mis eriti oluline, arendusorganisatsioonide tegevust.

Kõigile ei saa muidugi kõike teha ja üks suurus ei sobi kõigile. Tallinn ja Harjumaa konkureerivad teiste Põhja-Euroopa pealinnaregioonidega. Tartu eeliseks on ülikoolide teadus- ja arendusvõimekus. Suuremate maakonnakeskuste areng saab toetuda kohalikel ressurssidel põhinevale tööstusele, kus üha olulisemaks on inimesed, uued tehnoloogiad, teadmised ja oskused ning neid õpetavad-arendavad kohapealsed rakenduskõrgkoolid ja kutsekoolid.

Killustunud piirkondlikud arendusorganisatsioonid tuleb koondada ühtseks võrgustikuks, kuna maailmas läbilöömine eeldab tipp-pädevusi, suurt mastaapi ja tarka rahastust.

Regionaalne arendusorganisatsioon peab olema uute ideede ellukutsuja ja nende jõuline rakendaja, mitte pelk toetusvoorude vahendaja, tundma oma ettevõtete vajadusi ja leidma neile partnereid, algatama investeeringu- ja arendusprojekte ning toetama tootearendust ja eksporti.

Valitsus peab määratlema toimepiirkondadele nende potentsiaali arvestavad arengueesmärgid koos meetmete, raha ja tulemuste mõõdikutega panustamaks Eesti majandusse, millele piirkondlikud osapooled annavad oma võimekustest lähtuvad panuse. Selline kokkulepe formuleeritakse arenguleppes.

Asi pole tingimata rohkemas rahas

Toodud ettepanekute põhisisu on olemasolevate poliitikate regionaliseerimine, mitte uute kulukate meetmete lisamine. Ettevõtlus-, innovatsiooni-, transpordi-, haridus- ja teised poliitikad peavad täitma ka regionaalarengu eesmärke.

Regionaalpoliitika fookus olgu omakorda uute töökohtade loomisel, mitte kohaliku omavalitsuse teenuste toetamisel, need on meil valdavalt väga heal tasemel.

2028+ riigiplaanis saaks muuta Eesti regionaalpoliitikat enne järgmise Euroopa Liidu rahastusperioodi algust. Kui riiklikud konkurentsivõime-, innovatsiooni-, tööjõu- ja kapitalimeetmed jäävad ruumipimedaks, siis võimendab see edasi majanduse koondumist. Et kogu Eesti elaks, tuleb regionaalpoliitika suunata toimepiirkondade ettevõtete konkurentsivõime kasvatamisele ja seeläbi uute töökohtade loomisele. See vajab aga otsustusjulgust.

Rivo Noorkõiv on OÜ Geomedia konsultant, Veiko Sepp Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ruumilise arengu ja regionaalpoliitika teemajuht, Kersten Kattai Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi avaliku halduse lektor, Garri Raagmaa TÜ regionaalplaneerimise kaasprofessor ja Pärnu kolledži direktor, Ülari Alamets Kesk-Läänemere programmi projektide koordinaator, Mihkel Laan OÜ Cumulus Consulting konsultant ning Mikk Lõhmus Lääne-Nigula volikogu liige ja avaliku halduse ekspert.