Sosnovski karuputkest Eestis lõplikult lahti saada on pea võimatu

Sosnovski karuputk püüdis kunagi pilku ka ilutaimena.
Sosnovski karuputk püüdis kunagi pilku ka ilutaimena. Autor/allikas: Wikipedia.org

Keskkonnaamet alustas tänavuste karuputke tõrjetöödega, mis lõppevad augustis, vajadusel isegi septembris. Tõrje eesmärgiks on vähendada inimesele ja Eesti loodusele ohtlikku võõrliigi levikut ja jõuda kolooniate hävitamiseni. Lõplikult Sosnovski karuputkest ilmselt lahti ei saagi.

Eestis kasvab Sosnovski karuputke teadaolevalt 2300 hektarit, nii mandril kui saartel.

Keskkonnaameti liigikaitse peaspetsialist Eike Vunki sõnul leidub võõrliike igal pool ja kuna ta on niivõrd invasiivne ja laialiläinud, siis on teda ka looduslikus koosluses. Ta rääkis ERR-ile, et kuigi metsades kasvab seda vähem, siis leidub seda ohtralt just veekogude ja kraavide ääres, prahipaikades ning vanade sovhooside ja kolhooside juures, kus neid kasvatati.

Vunk ütles, et põhiline kahju inimesele tuleb kokkupuutel taimemahlaga. "Taimes olevad ained võtavad nahal päikesekaitse ära, mis tähendab, et põletused tekivad sinna kohta, kus nahaga on kokkupuude olnud. Ja need võivad mitme aasta jooksul toimuda, mitte et ühel aastal saab korda ja siis enam ei ole," rääkis Vunk.

Paljud ei mõista, et karuputk on tõeline nuhtlus

Taimedele ja looduskeskkonnale mõjub karuputke kui parasiit. "Loodusele põhjustab ta erosiooni," sõnas Vunk. "On ka kuuldused, et kui mesilased käivad selle peal mett korjamas, siis mesilased jäävad uimaseks ja ei oska tagasi minna. Karuputke meel pidi olema väga spetsiifiline lõhn ja maitse. Kunagi tehti sellele silo ja siis see loomadele halvasti ei mõjunud, aga värskest peast pidi maovaevusi põhjustama koduloomadel."

Vunk arvas, et kuigi igal aastal suudetakse hävitada kuni 100 hektari jagu karuputke, siis täielikult sellest kunagi lahti ei saa.

"Sajaprotsendiliselt lahti saada, seda ma hästi ei julge loota, sest meil ikka on Eestis päris palju neid inimesi, kes seda taime tahavad. Oleme kokku puutunud inimestega, kes seda taime kasvatavad oma mesilaste jaoks. Et tal on suur uhke õis, seal on palju mett, mesilased käivad hea meelega korjavad. Ja on inimesi, kellele see jätkuvalt meeldib välimuselt, et ta on suur ja uhke. Iga-aasta antakse uusi alasid teada. Et kui need inimesed, kes teda tahavad, saavad aru, et ta ikka ei ole hea, siis on lootust, aga ...kümne aasta jooksul ma ei tea, kas õnnestub,” arutles spetsialist.

Vunk ütles, et praegu mai teises pooles on kõige parem aeg tõrjetöödega pihta hakata, sest mida varem neile järele saab, seda suurem on lootus, et karuputke kogust on võimalik vähendada kontrollitava tasemeni.

"Praeguseks hetkeks on karuputk sellise pikkusega, et mürk mõjub hästi ja kaevata on seda kõige parem. See pealmine osa, mis maast välja kasvab, on juba piisavalt suur ja seda on näha. Taimemahlad liiguvad praegu väga kiirelt ja on väga aktiivses kasvufaasis. Kui pealmine osa on väiksem, ei pruugi seda üles leida, ei saa mürki hästi peale panna ja ei saa ka välja tõmmata."

Karuputke tõrjumiseks on kaks ringi. Esimesega neist tuleks ühele poole saada enne jaanipäeva, siis on lootust, et see on, mis järgi kasvab, ei saa enam samasugust hoogu sisse. Teine ring tuleb sooritada juuliskuus. "Sest võib juhtuda, et tõrje sellele taimele ei mõjunud või taimed, mis ei saanud enne ruumi, hakkavad nüüd kasvama. Efektiivseks tõrjeks tuleb panna piisavas koguses mürki ainult karuputke taimele selleks, et kõrval olevaid taimi mitte tappa. Kui liiga lahjalt panna, siis mürk ei mõju. Ja kaevates tuleb välja saada põhiline, see suurem, jämedam juureosa,” rääkis Vunk.

Teist ringi ongi selleks vaja, et esimese ringi üle elanud taimeosad samuti hävitada.
Aga see ei ole veel kõik. "Lisaks on õisikute korjamine kohtades, kus ei saa kaevata ega mürgitada. Või kus millegi tõttu on jäänud tõrje hiljaks või ei ole seda tähele pandud, sest nad kasvavad ka võsa vahel ja sa teinekord lihtsalt ei näe seda,” ütles Vunk. „Ja need õisikud tuleb, kas hästi-hästi sügavale matta või ära põletada, sest seemned võivad ka pärast äralõikamist edasi kasvada,” lisas Vunk.

Eike Vunk avaldas lootust, et inimesed saavad tulevikus ikka ise aru, et karuputke ei ole vaja ning see on looduskeskkonnale kahjulik. Selleks loodavad nad teavistustöö peale, et inimesed saaksid juba ise, enda tingimustes võõrliike hävitama hakata, mitte ei looda selle peale, et riik seda teeb.

Tõrjetöödel kasutatakse herbitsiidi, kuid taimi tuleb ka välja kaevata

Tõrje toimub herbitsiidiga käsitsi pritsimise, väljakaevamise ja õitsikute lõikamise teel. Herbitsiid on taimemürk, mida tuleb kasutada ettevaatlikult ainult karuputke peal nii, et teised, kõrval kasvavad taimed kahjustada ei saaks. Herbitsiide ei tohi kasutada veekogude kaldal, kuna see kahjustab vee-elustikku. Veekogude kallastel tohib karuputke eemaldada vaid väljakaevamise näol. Herbitsiide ei kasutata ka paepealsetel või raskesti ligipääsetavamates kohtades.

Tõrjet rahastab keskonnainvesteeringute keskus. Tõrjetööde maksumus on ligi 400 000 eurot. Osades piirkondades tööd juba käivad, aga tõsisem töö läheb lahti juunis. Hävitustööd viivad läbi eraettevõtjad, kes on sellega ka varasematel aastatel tegelenud.

Karuputked, mis võivad soodsates tingimustes kasvada 2-3 meetriseks, toodi Nõukogude ajal Eestisse. Kaukaasias looduslikult kasvavad putke võõrliike kasutatakse peamiselt peamiselt söödataimena, aga ka mee- ja ilutaimena, ja mis on end siin liiga mugavalt tundma hakanud.

Kiire leviku, paljunemise ning suure kasvu tõttu ohustavad nad looduslikke kooslusi, inimestel tekivad kokkupuutel putketaimede mahlaga ja koosmõjus päikesevalgusega tervisekahjustused, mille hulka kuuluvad naha punetused, villid ja isegi haavandid.

Toimetaja: Indrek Kuus

Allikas: ERR

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: