Rain Kooli: EV46
Ei hakka üldse salgama – mul on täna sünnipäev. Ja kui juba salgamatuseks läks, siis olgu ka öeldud, et saan 46-aastaseks.
Hommikul selle peale mõeldes sain ma korraga aru ühest asjast.
Mul on eluaastaid nüüd täpselt sama palju kui formaalselt 100. iseseisvusaastat tähistaval Eestil ilma sõja või okupatsioonita veedetud aastaid kokku.
46 aastat. Inimelu kohta juba täitsa kobe, aga ühe iseseisvuse kohta päris vähevõitu. Isegi ehmatavalt vähe.
Aga pole hullu. Olles siin nüüd niimoodi varakeskealised omavahel, on mul hea võimalus jagada iseseisva Eesti riigiga kogemusi sellest, mida mina 46 eluaasta jooksul õppinud olen.
Esiteks – ei tasu tühja tõmmelda. Maailm on täis asju ja inimesi ja nähtusi, mille või kelle järele tahaks joosta või arust ära minna. Aga kuna arust ära olemine on staadium, mis ühel hetkel päris väsitavaks muutub, siis pigem pole mõtet. Eriti seetõttu, et kui piisavalt kaua arust ära olla, on tagasiminek juba keeruline.
Oma võitlused tasub hoolega valida. Mõistlik on vahet teha olulistel, põhimõttelistel võitlustel ja ebaolulistel. Põhimõttelisi võitlusi tuleb teinekord pidada ka siis, kui võidulootus on kesine, aga tähtsusetutesse pole mõtet ronida isegi siis, kui võit garanteeritud. Mõttetu vehkimine ja klähvimine kulutab meid ja niisama enda kulutamine on lihtsalt rumal.
Provokatsioonidele ei tasu alluda. See, mida rahulikumalt me suudame suhtuda nendesse, kes meie tasakaalu kõigutada püüavad, on meie sisemise kindluse näitaja. Meie sisemine kindlus – see tähendab rahu ja tasakaal – on aga kõige vundament ja selle puudumine enamuse maailma hädade alus.
Enda eest tasub hoolitseda, tervise eest eriti. Nii vaimse kui füüsilise. Tervisega on nii, et oh kui ahvatlev on langetada lõputult kõik need valikud, mis ta tuksi keeravad, aga ühel hetkel saabub ka kõige paadunuma enesehävitaja elus hetk, mil ta soovib, et ta poleks seda teinud. Treenida seega tasub, nii vastupidavust kui ka jõudu. Ning osavust. Aga alati tuleb meeles pidada, et jõud ilma empaatiata on julmus ja teadmised ilma tunnetuseta on targutamine.
Enda vastu tuleb aus olla. Nii oma tugevusi kui ka nõrkusi pole mõtet üle dramatiseerida, aga ka mitte eitada. Mõlemast – nii üledramatiseerimisest kui ka võitluslikust eitamisest – areneb pikapeale tava, mis esialgu on lihtsalt tobe komme, aga hiljem hakkab söövitama nii meid kui ka meie suhteid teistega.
Ning lõpuks – nii endale kui ka teistele tuleb osata ka halastada. Lõputu naba paigast pingutamine, liialdatud nõudmiste jada, kramplik kogu aeg millegi tegelikust ülema poole pürgimine lõpeb ühel hetkel halvasti. Evolutsioon on lihvinud kõik siin elus võimalikult tõhusaks ja evolutsiooni käigus on kujunenud nii, et igasugune areng toimub ainult pingutuse ja puhkuse vaheldumise käigus.
Seega – pingutagem ja puhakem, hea Eesti! Ning palju õnne meile kõigile koos kõigi meie 46 aastaga.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar