„Kuule, kas sa ei valideerigi oma piletit?“ tuletas ühisest tantsuharrastusest tuttav noor tütarlaps trammis meelde. Tänasin meelde tuletamast, võtsin rahakotist oma ISIC-kaardi ja tegin, mida kord ette näeb.

Üllatunud ilmega kaassõitja küsis minu kaarti nähes, kas ma olen kogemata oma lapse oma kaasa võtnud. Vastasin, et ei, olen üliõpilane.

Järgnes hetk vaikust ning siis kehakeelest ja kaashäälikutest koosnev turtsatus – erakordselt kõnekas oma esitluses.

Mind pani mõtlema see siiras ja tõsiselt autentne reaktsioon. Olles ise juba tõesti mitte esimeses ega ka teises nooruses naine, kes elukestva õppe reel akadeemilises kontekstis uljalt sõidab, pole mul ilmselt aimugi, kuivõrd on teadlikud on sellest mu kaasmaalased.

Vikipeedia annab mõistele „elukestev õpe“ sellise lihtsa seletuse: elukestev õpe tähendab pidevat eneseharimist ja ühiskonnaga kohandumist konkurentsis püsimiseks. Elukestev õpe on paratamatu, kuna inimeste teadmised ja oskused arenevad koos ühiskonna muutuste ja tehnoloogia arenguga. Enda pideva täiendamise alus on tahe õppida, huvi meid ümbritseva  maailma vastu ning oskus kasutada õigeid õppimismeetodeid. Elukestva õppimise peamised motivaatorid on suurem töö- ja endaga rahulolu, helgemad tulevikuperspektiivid, konkurentsivõime säilitamine ning kasvav sissetulek.

Kõlab loogiliselt ja kaunilt. Siinkohal pean oluliseks ka seda, et õppimist ei saa käsitleda ilmtingimata ja ainult koolikontekstist lähtuvalt, olgu see siis ülikool, koolituskeskus või mistahes muu asutus. Õppimine toimub igal ajal. Iga hetk.

Kasutaksin siin Ülo Vooglaiu väärt mõtteid õppest: „Õppes on palju tegevusi ja igal tegevusel on ka õpetlik iva. Õppes on mitte ainult lapsed, vaid kogu elanikkond. Õppeaeg pole mitte pelgalt lapsepõlv, vaid kogu elu. Õpetlik võib olla iga eluhetk. Õppeotstarve on mitte ainult igat liiki koolidel, vaid ühiskonna kõikidel institutsioonidel.“

Väga tabavalt on öelnud ka näitleja Jack Nicholson: „Sel hetkel kui sa õppimast lakkad, oled sa surnud.“

Tulles tagasi loo algusesse, siis olen veendunud, et sellest hetkest õppis nii see noor tütarlaps kui ka mina ise. Tema reaktsioon oli ehe, väljendades emotsiooni kaudu tema suhtumist ja väärtushinnanguid. Kuid ma arvan, et kui oleme temaga koos keerutanud kilomeetreid flamenkotiire, jõuab ta kuidagi mitteformaalselt ka teadmiseni, et elu ei lõpe 25-aastaselt.

Kui ühiskonnas toimub liikumine selles suunas, et inimese püüdu ennast täiendada ja harida – olla justkui väärtuslikum oma sisu poolest – väärtustatakse, viib see kõik ka parema sotsiaalse tundlikkuseni. Ja nii saame me teistest inimestest ka paremini aru. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.