Teisipäeva õhtul sai aeg ümber esitamaks tänavustele valimistele kandidaate ning nüüd on teada nimed, kelle hulgast saame veidi rohkem kui kuu aja pärast valida need, kelle kätte usaldada järgmiseks neljaks aastaks kohalike omavalitsuste juhtimine. Vähemalt suuremates linnades tõotab rebimine tulla taas tihe ning kuigi kampaaniate haripunktini on veel veidi aega, on tänavad juba plakatitega palistatud ning peamised sõnumid välja toodud.

Ideaalses maailmas käiks asjad muidugi nii, et valija tutvuks erakondade ja valimisliitude platvormidega, kõrvutaks nende sisulisi punkte ning mõtleks, millised neist tema linna või valla probleemidele kõige paremaid lahendusi pakuvad. Ta käiks kandidaatidega kohtumas, esitaks nõudlikke küsimusi ning mõtleks vastustele kaasa. Langetaks alles seejärel hoolikalt kaalutletud otsuse, vastavalt oma poliitilistele vaadetele ning parimale äratundmisele selle osas, milline võiks olla antud omavalitsuse tulevik.

Paraku ei ela me ideaalses maailmas. Meie hulgas on vähe neid, kellel on aega, tahtmist ja võimalust oma otsuse langetamiseks põhjalikult valmistuda. Seda teavad väga hästi ka erakonnad ja valimisliidud ja kõik need, kes neile valimiste eel meedianõu annavad. Nagu võib kinnitada igaüks, kes asjaga lähemalt kokku on puutunud, ei võideta valimisi suurepärase platvormiga — neid kaotatakse keerulise jutu või ähmaste ja liialt pehmete seisukohtadega.

Valimistel toovad edu reljeefsed sõnumid, löövad laused, konkreetsed ja lühidad seisukohad, mis peavad selgelt eristuma teiste kandidaatide omadest. See kõik kokku on paras väljakutse: ei ole lihtne tulla hea mõtte peale, mis arendaks kohalikku elu, oleks lihtsalt ja mõistlikult teostatav, selgelt kommunikeeritav ja mis samas kellelegi teisele varem pähe poleks tulnud. Sest kes ei tahaks rohkem lasteaiakohti? Kes ei oleks puhtama elukeskkonna ja avaramate vaba aja veetmise võimaluste poolt? Kellele ei meeldiks turvaline kodukant ja korras tänavad?

Need on asjad, mida soovivad kõik — ja mida sel põhjusel ka kõik kandidaadid lubavad. Ühtlasi on see põhjus, miks neist lubadustest ei piisa, et valimiste päeval valija pliiats sinu nime juures peatuma panna. Selleks on vaja midagi muud, midagi enamat. Selleks on vaja teistest eristuda, silma torgata. Selleks on vaja poliitilist brändi.

See on omakorda põhjus, miks erakondade valimisplakatid kannavad sõnumeid nagu „Isamaaline jõud“, „Teised lubavad - meie teeme“, „Tugev Eesti“, „Õige pööre“ ja „Anname tuld!“. 

Need on lihtsad ja löövad laused, mida lugedes on raske mitte märgata nende sõjakat alltooni. Iseenesest ei ole siin midagi üllatavat — eks valimised olegi ju võitlus valijate häälte pärast, iga saadud hääl on võit, iga teistele läinud hääl kaotus. Selleks, et oma tulemust maksimeerida on oluline võita mõlemal rindel: saada endale võimalikult palju toetajaid ning samas püüda selle poole, et teised saaks neid võimalikult vähe. Seega on mõistlik püüda näidata teisi kandidaate võimalikult halvas valguses: korrumpeerunutena, ebakompetentsetena, mitte-isamaalistena või siis vähemalt mitte piisavalt isamaalistena, punaste või pruunidena, nõrkadena ja lodevatena, raiskajatena, hoolimatutena ja nii edasi.

Konks on siin aga selles, et valimispäevaga saab kogu see madin ühele poole. Hääled loetakse kokku ja kui just ei õnnestu teha nii kõva tulemust nagu Keskerakonnal Tallinnas juba pikka aega teha on õnnestunud, tuleb alates järgmisest päevast pärast valimisi hakata tegema koostööd nendega, keda on paar kuud järjest nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias igal võimalusel sarjatud. 

Ma usun, et poliitikute endi jaoks ei olegi siin mingit probleemi või dissonantsi: kõik saavad aru, et nii asjad käivadki. Valija jaoks ei pruugi aga asi olla sugugi nii lihtne ja selge. Peale kuude pikkust kampaaniat, mille käigus on teda püütud veenda andma oma häält selleks, et see või teine erakond võimust eemal hoida, võib olla päris võõristav näha oma kandidaati vaenlasega üheskoos valitsema asumas. Karta võib, et see ainult süvendab juba niigi kahetsusväärselt laialt levinud arusaama sellest, et poliitika on üks läbinisti räpane ja põhimõttelage nähtus.

Keeruline on poliitikutele ette heita, et nad teevad seda, mis valimistel edu toob. Paraku ei ole see, mida tuleb teha valimistel edukas olemiseks, kuigi heas kooskõlas sellega, mida on vaja teha edukaks valitsemiseks. Kui esimene eeldab sõjakust ja vastandumist, siis teine nõuab koostööd ja kompromisse.

Mulle tundub, et kui nende kahe poole vahel paremat kooskõla otsima asuda, siis võiks püüda muuta pigem valimiste kui valitsemise külge — see aga eeldab meie kõigi hoiakute nihet. Kui me suudaks valijatena premeerida poliitikuid mitte ainult üksteisest üle karjuma, vaid ka teineteist kuulama, mitte ainult rohkem lubama, vaid ka arutama, kuidas neid lubadusi mõistlikult täita, mitte ainult üksteist maha tegema, vaid ka vastastikku tunnustama, siis võiks sellel kõigel olla päris suur positiivne mõju meile kõigile. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.