Kui lööme praeguse seisuga kokku nende erakondade toetuse, kes räägivad pigem maksude langetamisest, või ei luba oluliselt reformida tänast regressiivset ehk pigem jõukamaid soosivat maksusüsteemi, siis Isamaa, EKRE ja Parempoolsete toetus küünib erinevate uuringute järgi 47-48 protsendi kanti.

Kui paneme siia juurde ka Reformierakonna, kes vaevalt hakkab enam lubama suuri maksureforme, olles sellega varem niigi kõrvetada saanud, siis "maksurahu" erakondade toetus küünib isegi 60 protsendi juurde.

Majanduslikult vasakpoolsete parteide toetus, kes leiavad, et riigieelarve nigelat seisu saaks ravida vaid maksusüsteemi põhjaliku muutmisega, on hetkel 35 protsendi juures. Viimasesse gruppi kuuluvadki vaid kaks erakonda: Keskerakond ja SDE.

Miks see oluline on ning kuidas maksud ja ebavõrdsus omavahel seotud on? Lihtsustatult öeldes, kui riigieelarvet ei soovita viia veelgi suuremasse puudujääki, siis tuleb teha karm valik: kas kärbitakse üsna tuntavas mahus sotsiaalteenuseid, et mitte tõsta makse, või minnakse maksusüsteemi kallale, et tänane sotsiaalse hüveolu tase siiski säilitada. Kui valitakse esimene variant ehk "maksurahule" tuuakse ohvriks sotsiaalne hüveolu, siis ilmselgelt tähendab see ebavõrdsuse kasvu, sest osa seni riigi poolt pakutud teenuseid tuleb inimesel nüüd suuemas mahus enda taskust kinni maksta.

Praeguses riigieelarve seisus pole lihtsalt võimalik langetada makse, praegune regressiivne maksusüsteem täiesti puutumata jätta ning samal ajal valijale pakkuda endises mahus sotsiaalset hüveolu pensionite, hariduse, tervishoiu, sotsiaaltoetuste ja muu seesuguse näol.

Paljud erakonnad aga püüavadki jätta muljet, et justkui on võimalik saavutada kõike head korraga: vähendada makse, sotsiaalteenuste maht samaks jätta ja isegi veel riigieelarve miinust ravida. Väidetakse, et kõik see on saavutatav majanduskasvu ja bürokraatia kärpimisega. See on sõna otseses mõttes valija petmine.

Majandusteadlased ja rahanduseksperdid on välja arvutanud, et sellise positiivse imelahenduse saavutamiseks peaks Eesti majanduslik jõukus lühikese ajaga tõusma suisa Ühendkuningriigi tasemele – seega me peaks nägema majanduskasvu numbreid, mida selles regioonis pole olnud juba aastakümneid. Arvestades tänaseid maailmamajanduse ja Läänemere regiooni trende, pole see lihtsalt realistlik. Mis aga bürokraatia kärpimisse puutub, siis siin on majanduseksperdid välja toonud, et Eesti võib laiali saata kogu oma riigiaparaadi, kõik ministeeriumid ja ametid, kuid ka see ei likvideeriks veel kaugeltki riigieelarve miinust.

Niisiis, ükskõik, kes järgmiste valimiste järel võimule tuleks, on tal ees ainult halvad ja veelgi halvemad valikud – valijate enamusele meeldivaid ja valutuid lahendusi tegelikult laual enam polegi. Palju sõltub muidugi sellest, milliseks kujuneb peale valimisi moodustatav võimukoalitsioon. Kas seal on ülekaalus pigem majanduslikult parempoolsed või vasakpoolsed parteid. Teisisõnu on vahe, kas tuleb võimule Isamaa, Keskerakonna ja EKRE (või Parempoolsete) liit, või kooslus – Isamaa, Keskerakond ja SDE.

Ometi, isegi vasakpoolsema rõhuasetusega koalitsiooni puhul on mul raske uskuda, et mõni juhtiv parempartei, näiteks Isamaa, oleks dilemmas "maksud versus sotsiaalne turvalisus" valmis valima maksutõusude ja maksusüsteemi ümbertegemise variandi. Seda kahel põhjusel.

Esiteks käib see selgelt paremerakondade ideoloogiliste tõekspidamiste vastu – progressiivne tulumaks on nende jaoks ilmselge vasakpoolsus. Lisaks sellele on usk, et just tänane maksusüsteem on Eesti senise edu alus, samuti visa kaduma.

Teiseks, tänane Reformierakonna valitsus on juba seniste maksumuudatustega nii käpardlikult toimetanud, et valijaskonnas on tekkinud tõsine allergia maksude suhtes. Teised paremparteid vaatavad seda hoiatavat näidet ning mõtlevad enne tõsiselt järele.

Niisiis, vaadates tänaseid toetusnumbreid valib Eesti valija pigem suurema ebavõrdsuse ja seda "maksurahu" hinnaga. On see hea või halb, sõltub igaühe maailmavaatelistest eelistustest. Parempoolsed ütlevad, et ebavõrdsus ongi loomulik ja paneb inimesi rohkem pingutama. Vasakpoolsed on vastupidisel arvamusel. Ometi tuleb meil arvestada ka Eesti tänast rinderiigi staatust – sotsiaalselt liialt kihistunud ühiskonnad muutuvad paratamatult haavatavamaks, kui need, kus tuntakse tugevamat solidaarsust ja sotsiaalset õiglust. Võib-olla on see üks koht, millele mõelda, kui eelseisvaid suuri valikuid teha. Seda nii poliitikute kui ka valijate poolelt.  

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.