Erki Nool ja Aivar Kokk, Lembit Kaljuvee ja Kalev Kallemets, Jevgeni Ossinovski ja  Deniss Boroditš, Urve Palo ja Mihhail Korb.

Mis ühendab neid poliitikuid ja ametnikke, kelle seas on peaministripartei peasekretär, valitsuserakonna esimees, ministrid, endised ja praegused riigikogu liikmed?

Nad on üks osa avaliku elu tegelastest, kes on korduvalt öelnud, et Ida-Virumaa põlevkiviettevõtetelt kogutavatest saastetasudest tuleks märksa suurem osa suunata Ida-Virumaa elukeskkonna parandamiseks.

Endine riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Erki Nool sõnas juba viis aastat tagasi Põhjarannikule, et põlevkivi kasutamisega seotud maksud peaksid tulema tagasi piirkonna arendamiseks. Otsekohene ja spordis kompromissitu võitlejana tuntud Nool tõdes, et sellest põhimõttest tuleb hammastega kinni hoida. Sel kõrgusel ta siiski latist üle ei saanud, sest Ida-Viru saastetasude puhul on kõik endistviisi.

Kuid ka viis aastat hiljem pole see teema aktuaalsust kaotanud. Peaaegu iga poliitik, kes Ida-Virumaale satub, noogutab selleteemalise küsimuse peale ja nõustub, et tõepoolest on saastetasude Ida-Virumaale jätmine igati põhjendatud ja õiglane. Mõni isegi imestab, et kas siis praegu polegi veel nii.

Nõnda ongi selleteemalised jutud muutunud justkui põlevkivimaa pastoraaliks. Korratakse väsimatult üht ja sama tõsiasja, aga midagi ei muutu.  

Selle aasta alguses tundus juba, et lõpuks hakkab praegune koalitsioon seda põlist ebaõiglust kõrvaldama. Ettevõtlusminister Urve Palo algatusel viis tollane riigihalduse minister Mihhail Korb valitsusse ettepaneku hakata põlevkiviettevõtete makstavatest saastetasudest rahastama järgneva kümne aasta jooksul Ida-Viru investeeringute programmi. Tänu sellele saaks asuda ellu viima rahapuuduse tõttu kaua edasi lükatud ettevõtmisi ning muutma Ida-Virumaad hea elukeskkonnaga tänapäevaseks majanduspiirkonnaks. Nii nagu on enamik arenenud riike kandnud hoolt selle kandi eest, kus tuksub oma majanduse süda ehk kodumaine energeetika.

Ent nüüdseks on see plaan kalevi alla maetud ja mingit selget alternatiivi pole ka silmapiirile kerkinud. Plaan olnud hea ja mõistlik, aga keskkonnaministeerium pole nõus, kuna see raha ümbersuunamine nõrgendaks nende valitsemisvõimu aastas 10-15 miljonit euro võrra.

Kuna Ida-Viru investeeringute programmi on valitsusliit välja lubanud, siis ilmselt mingil kujul see lähiajal avalikkuse ette ka tuleb. Peaminister Jüri Ratas ütles augusti alguses Põhjarannikule, et Ida-Viru programm on valitsuses ooterežiimil. Mida see täpsemalt tähendab, võivad rataseloogid mõistada.

Loogiline on tema soov, et kui see programm kord vastu võetakse, peab sel olema ka reaalne rahaline kate. Küsimus on aga selles, kui paks või õhuke see kate on ning kas tegu on ajutise lahenduse või mitte ja milliste järjepidevate rahastamisallikatega on see seotud.

Viimastel päevadel on juba päris valjul häälel hakanud kõlama propaganda, kuidas valitsus teeb sisekaitseakadeemia tulevase Narva kolledži ujula esialgu kavandatud neljale rajale teist sama palju lisaks ja kulutab selleks kaks miljonit eurot. See otsus sündis pärast seda, kui Narva linnalt selleks vajaliku raha väljarääkimine läbi ei läinud. Kuid kui 25 aastaga pole suudetud Eesti suuruselt kolmandasse linna ühtegi uut ujulat ehitada, siis ei tohiks see küll olla asi, millega nüüd uhkustada ja näidata oma erilist hoolitsust piirkonna eest. See on pigem ammuse piinliku võla klaarimine.

Aga hea seegi. Ent Ida-Virumaal on praeguse võimuliidu lubatud programmi suhtes märksa suuremad ootused. Pettumus oleks, kui see traageldataks lõpuks kokku (nagu paljud eelmised samalaadsed dokumendid) juba varem planeeritud kulutustest, mis ei too piirkonnale tuntava arenguhüppe jaoks vajalikku uut hingamist ja särtsu.

Saastetasude piirkonda tagasi suunamist ei tohiks ühe ministeeriumi vastuseisu tõttu samuti maha matta. Kui tegu on põhimõtteliselt õige ja õiglase sammuga, tuleb Ida-Virust hoolivatel poliitikutel selle saavutamise eest seista. Nii hammaste kui ka küüntega. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.