Mis hetkest muutub televiisori varastamine põhiõiguse teostamiseks?

Euroopa eri riikides toimuvate meeleavaldustega on kaasnenud stseenid, mille mõistmiseks pole vaja juristiharidust. Prantsusmaal põletatakse autosid ja rüüstatakse kauplusi. Lyonis süütasid märatsejad turismiinfokeskuse. Barcelonas jäid ostjad kaupluste turvaruloode taha lõksu, samal ajal kui kapuutsides inimesed aknaid purustasid ja kaupa minema viisid. Brüsselis ja Itaalia linnades on toimunud kokkupõrkeid politseiga. Tiranas lõhuti kaupluste aknaid ja loobiti politseinikke tänavakividega. Protestide põhjused on erinevad, aga purustatud aknad näevad kõikjal ühesugused välja.

Oleme neist sündmustest rääkinud ka oma lastega. Nad on nähtust häiritud ja üllatunud. Neile on raske mõista, kuidas protest valitsuse vastu võib muutuda õigustuseks võõra vara hävitamisele. Laste reaktsioon tuletab meelde midagi, mille täiskasvanud kipuvad poliitilistes vaidlustes keeruliseks rääkima: see, et sul on midagi öelda, ei anna sulle õigust teiste asju lõhkuda või varastada.

1. oktoobril vahendasid Prantsusmaa sündmusi kajastavad väljaanded inimõigusorganisatsioonide kriitikat seaduseelnõu suhtes, mis võimaldaks nõuda märatsejatelt tekitatud kahju hüvitamist. Kriitikute hinnangul võib selline seadus ohustada demokraatlikku õigust meelt avaldada. Prantsusmaa Senat võttis eelnõu 28. oktoobril vastu, kuid see pole veel seadus.

Vaidlus ei käi üksnes selle üle, kas lõhkuja peab oma tekitatud kahju hüvitama. Prantsusmaa eelnõu näeb ette kuni 10 000 euro suuruse solidaarvastutuse ka inimestele, kes ise konkreetset akent ei lõhkunud. Vastutus võib tekkida teadlikust osalemisest vägivallaks moodustatud rühmas või vägivaldsesse kogunemisse jäämisest pärast politsei laialiminekukorraldusi, kui inimene teab, et teised panevad toime vägivalda või lõhkumisi. Pelgalt sündmuskohal viibimisest ei piisa.

See on oluline erinevus. Kuid enne, kui hakkame otsustama, kes peab kinni maksma purustatud vaateakna, tuleb vastata lihtsamale küsimusele. Milliseid põhiõigusi meeleavaldajad kasutavad ja kas need õigused kaitsevad ka lõhkumist ja varastamist?

Sellised sündmused pole Balti riikidele võõrad. 13. jaanuaril 2009 järgnes Riias Doma väljakul toimunud rahumeelsele meeleavaldusele vanalinnas märatsemine. Tänavakive loobiti politseinike, parlamendihoone ja teiste hoonete akendesse. Leedus kasvas 10. augustil 2021 protest koroonapiirangute vastu parlamendi juures üle kokkupõrgeteks politseiga. Politseinikke loobiti kivide, pudelite ja muude esemetega. Inimesed said vigastada ning sündmustele järgnes üks Leedu taasiseseisvumisaja ulatuslikumaid kriminaalmenetlusi.

Leedus tõusis kohtumenetlustes esile probleem, mis on ka Prantsusmaa praeguse vaidluse keskmes. Mõned kahju hüvitamise nõuded jäid rahuldamata, sest ei suudetud tõendada, et just konkreetselt vastutusele võetud inimene oli põhjustanud konkreetse kahju. Märatsemises osalemine ja ühe kindla akna lõhkumine ei ole tingimata sama asi. See on küsimus sellest, kes peab maksma, mitte sellest, kas kellelgi oli õigus aken sisse visata.

Kui inimene läheb tänavale valitsuse vastu protestima, kasutab ta tavaliselt kahte omavahel seotud vabadust. Sõnavabadus kaitseb tema õigust oma arvamust väljendada. Kogunemisvabadus võimaldab inimestel ühineda, et nende hääl kaugemale kostaks.

Mõlemad on demokraatliku ühiskonna keskmes. Protest ei kaota kaitset sellepärast, et väljendatud seisukoht ärritab enamust või tekitab valitsusele ebamugavust. Samuti ei pea meeleavaldus olema nähtamatu, vaikne ega kõigile meeldiv. Protest võib häirida liiklust, segada tavapärast elu ja põhjustada teistele ebamugavust. Kui seda üldse ei tohiks juhtuda, muutuks meeleavaldamisvabadus õiguseks avaldada meelt ainult seal, kus keegi seda ei märka.

Euroopa Kohus käsitles seda küsimust kuulsas Schmidbergeri kohtuasjas. Austria ametivõimud lubasid keskkonnakaitsjatel korraldada meeleavalduse, mis sulges Brenneri kiirtee peaaegu 30 tunniks. Euroopa üks tähtsamaid kaubaveoteid oli blokeeritud. Sellest hoolimata leidis kohus, et Austria võis eelistada meeleavaldajate sõna- ja kogunemisvabadust kaupade vabale liikumisele. Põhiõiguste kaitsmine võib õigustada isegi väga tõsiseid liikluspiiranguid.

Siit ei saa aga järeldada, et poliitilisel eesmärgil tegutsemine õigustab mis tahes vahendit.

Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 11 kaitseb rahumeelset kogunemist. Artikkel 10 kaitseb väljendusvabadust. Mõlema õiguse piiramine nõuab seaduslikku alust, lubatavat eesmärki ja demokraatlikus ühiskonnas vajalikku, proportsionaalset abinõu. Avaliku korra kaitsmine, kuritegude ärahoidmine ja teiste inimeste õiguste kaitsmine võivad sellist piirangut õigustada.

Neid kaht küsimust ei tohi segi ajada. Esiteks tuleb otsustada, kas inimese tegevus üldse kuulub põhiõiguse kaitsealasse. Teiseks, kui kuulub, tuleb hinnata, kas riik võib seda konkreetsel juhul piirata. Iga ebaseaduslik tegu meeleavaldusel ei tähenda, et osaleja oleks automaatselt kaotanud kogu kogunemisvabaduse kaitse.

Seda näitab Euroopa Inimõiguste Kohtu Kudrevičiuse kohtuasja lahend. Leedu põllumehed blokeerisid 2003. aastal kolm suurt maanteed, häirides oluliselt liiklust. Nad ei kasutanud füüsilist vägivalda, kuid tegutsesid teadlikult ning eirasid politsei korraldusi. Kohus leidis, et nende tegevus jäi kogunemisvabaduse kaitsealasse, kuid nende süüdimõistmine ei rikkunud konventsiooni. Oluline oli tegevuse tahtlikkus, häiringu raskus, teiste inimeste õigused ja karistuse proportsionaalsus.

Seega võib riik õiguspäraselt lubada ligi 30 tundi kestva kiirteeblokaadi ja teisel juhul karistada meeleavaldajaid teede tahtliku sulgemise eest. Vastuolu siin ei ole. Põhiõiguste tegelik kohaldamine nõuab asjaolude hindamist, mitte loosungite kordamist.

Kaupluse rüüstamine on midagi muud. Provokatiivne plakat pole põlev auto. Liikluse ajutine häirimine pole võõra televiisori varastamine. Kui inimene lõhub poliitilise sõnumi edastamiseks kellegi poeakna, tuleb tal vastutada oma teo eest. Poliitiline eesmärk ei muuda vargust ega vägivalda kaitstud meeleavalduseks.

Eestis, Lätis ja Leedus on põhimõte sama. Eesti põhiseaduse § 47 kaitseb õigust rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Läti põhiseaduse artikkel 103 tagab vabaduse korraldada rahumeelseid koosolekuid, rongkäike ja pikette. Leedu põhiseaduse artikkel 36 välistab kogunemisvabaduse kaitse kogunemiste puhul, mille eesmärk on põhiseadusliku korra või avaliku korra vägivaldne rikkumine või inimeste õiguste ja vabaduste kahjustamine.

Kaitstud on õigus võimule vastu vaielda, sealhulgas valjusti, teravalt ja ebamugavalt. Sellest ei teki õigust võtta teiste inimeste vara oma poliitiliste eesmärkide saavutamise vahendiks.

Ent nüüd tuleb tagasi pöörduda Prantsusmaa eelnõu juurde.

Mõelgem inimesele, kes läheb valitsuse vastu meelt avaldama. Tema kõrval hakatakse lõhkuma kaupluse aknaid. Politsei annab korralduse laiali minna. Inimene jääb kohale. Kas ta peab vastutama ka tundmatu märatseja lõhutud akna eest?

Prantsusmaa seadusandja püüab vastata jaatavalt, kuid kindlate tingimustega. Kui inimene teadlikult osaleb vägivaldses rühmas või jääb politsei korralduste järel kogunemisse, teades käimasolevast vägivallast, võiks ta vastutada ka teiste tekitatud kahju eest. Eelnõu näeb ette erandi neile, kellel oli kohalejäämiseks õigustatud põhjus.

Sellel lahendusel on mõistetav eesmärk. Rüüstamiste ajal on sageli raske kindlaks teha, kes täpselt millise akna lõhkus. Kahju jääb aga tegelikuks. Selle kannavad kaupluseomanik, kindlustusandja või maksumaksja. Üheskoos vägivallatsemine ei tohiks muutuda viisiks individuaalsest vastutusest pääseda.

Ometi ei saa tõendamisraskust automaatselt lahendada vastutuse laiendamisega. Kui keegi ei suuda tuvastada konkreetset lõhkujat, ei tõenda see iseenesest teise inimese vastutust. Tuleb hinnata, mida inimene teadis, mida ta tegi, millal ta sai lahkuda, kas lahkumine oli ohutu ja kuidas oli tema käitumine seotud tekkinud kahjuga. Vastasel korral võime hakata karistama inimesi selle eest, et nad seisid valel ajal vale inimese kõrval.

Eelnõu vastuvõtmisel tulebki leida tasakaal kannatanute õiguste ja meeleavaldajate kaitse vahel. Õigus rahumeelselt protestida peab jääma tegelikuks ka siis, kui keegi teine otsustab samal meeleavaldusel seadust rikkuda. Samal ajal ei tohi vägivallatsejad kasutada rahumeelseid meeleavaldajaid oma tegude varjamiseks.

Ka rüüstatud kaupluse omanikul on põhiõigused. Nagu ka inimesel, kelle auto põletati maha. Nende õigused ei kao sellepärast, et lõhkuja seisab rahvahulgas või väidab end võitlevat õiglase eesmärgi eest.

Sõnavabadus kaitseb õigust nõuda muutusi. Kogunemisvabadus võimaldab inimestel nende muutuste nimel ühiselt tegutseda. Kumbki ei anna õigust varastada, lõhkuda ega teiste inimeste vara hävitada.

Rüüstaja peab vastutama oma tegude eest. Kui riik tahab panna ta vastutama ka teiste tegude eest, peab riik suutma seda eraldi põhjendada.

Põhiõigust rüüstata ei ole.