Kui inimese kohta öeldakse, et ta on pedant, kõlab see kuidagi halvustavalt, et selline tähenärija. Aeg-ajalt on pedantlikku suhtumist siiski vägagi vaja.

Võtan käsitleda pedandid ja pedantsuse pisut laiemalt, taustaks Hollandi kultuuriajaloo uurija Arnoud Visseri raamat "Pedantsusest. Kõiketeadmise kultuuriline ajalugu" (Arnaud S. Q. Visser, "On Pedantry. A Cultural History of the Know-It-All", 2025).

Visser vaatab kõiketeadmist, pedantsust ja haritust ning intellektuaalsust läbi ajaloo, leides, et ei ole midagi uut siin päikese all. Pedantsus on sama vana kui teadmiste omandamine üldse, aga ajas on selle tähendus ka muutunud. Mis on aga jäänud muutumatuks, on pedante ühendav kalduvus tekitada antipaatiat, et mitte öelda viha, kõiketeadva käitumise vastu.

Peamised vastumeelsust tekitavad omadused on olnud intellektuaalne pretensioonikus, segane keelepruuk, vigade otsimine teistes ja teiste süüdistamine, nagu ka keskendumine triviaalsetele või kasututele teadmistele.

Nüüdsel netiajastul on pedantide üks ilmnemisvorm tähenärijad ja vigade otsijad, kes netirahvast vihastavad. Hinnang neile peegeldub ka kasutatavates terminites, nagu näiteks keelepolitsei või grammatikanats.

Psühholoogid teavad inimesest kõike ja nemad väidavad, et pedantsus sõltub paljuski inimese isiksusest. Et ekstraverdid kalduvad grammatilisi ja kirjavigu vähem tähele panema, introverdid on aga vigade suhtes tundlikumad ja kalduvad eksijaid taunima. Sellega ka nende viha ära teenides.

Ajalooliselt ulatub pedantsus kui laiem nähtus 7. sajandi Hiinasse, kus ametnike eksamite traditsioon andis muljetavaldava õpetatud eliidi ja sama muljetavaldava tava neid kritiseerida. Eksamiteks valmistumine eeldas tohutut tuupimist ja kuna paljud katseid ei läbinud, tekkis ka suur hulk kasutuid üleharitud tegelasi.

Pedandid asustasid ka varase islami maailma, kus nad tuupisid pähe islamiusu tegelaste tegusid ja ütelusi. Nende üle heideti nalja iga teksti autentsuse tähenärijaliku hindamise ja omasuguste kritiseerimise pärast. Eraldi tegelased olid araabia keele grammatika eksperdid, kes isegi argikeskkonnas kasutasid arhailist keelt ja alailma teisi parandasid.

Kuigi pedantsus ei ole kuritegu, nagu muudki sotsiaalsed pahed, nagu ülbus või jõhkrus, on see siiski eeldatavate normide ja väärtuste piiride ületamine. Ja eksisteerib see pahe eelkõige hindaja silmades. Ajaloos on terav keel mitmeid tegelasi ebasoosingusse saatnud.

12. sajandi teoloog ja filosoof Peter Abelarde kirjutas, et tema loogika muutis ta maailma poolt vihatuks. Renessansiaja humanistid Petrarca ja Rotterdami Erasmus suisa nautisid vastuseisu oma sotsiaalsele kriitikale kui auasja, suurendades sellega vastaste viha veelgi.

Pedantsust laialt vaadeldes võib selle alla liigitada ka intellektuaalsuse, kuna mõlema puhul võivad vastaste ajendid olla samad või sarnased. Ka terminil "intellektuaal" on mitmeid tähendusi, mis pealegi ajas muutunud. 1954. aastal ütles USA president Dwight Eisenhower, et intellektuaal tähistab inimest, kellel kulub vajalikust rohkem sõnu selleks, et väljendada rohkemat, kui ta teab.

Tänapäeval on vastuseis intellektuaalsusele üsna levinud ja seda võib laias laastus kirjeldada kui kibestumist või vastuseisu intellektile ja haritlastele. Visser näeb selles ühte nüüdisaja iseloomulikku tunnusjoont. Tavaliselt seostatakse antiintellektuaalsust populistlike liikumiste tõusuga 2000. aastatel.

Populisti peas vastandatakse tõelistele inimestele haritlased kui võimuka, rõhuva eliidi esindajad. Selle mõttelaadi sümptomid on ka peavoolumeedia ja haridusasutuste umbusaldamine, mis lööb välja näiteks kliimamuutusi puudutava teabe või vandenõuteooriate kriitika eitamises.

Omaette teema on ka sotsiaalmeedia, millele tuginemine on õhutanud eelarvamusi teadlaste, haritlaste ja avaliku elu intellektuaalide suhtes. Trumpismi aeg on toonud ka nn alternatiivsed faktid, millele tuginetakse. Ja üllitatud on terveid raamatuid, milles näidatakse, et Ameerika MAGA liikumise mõistmiseks on vaja unustada loogika ja teadmised ning omaks võtta, et kõige taga on mingi liberaalide kokku keedetud jama.

Intellektuaal tähistab tihti professionaalset identiteeti nagu ajalooliselt sofistid, grammatikud, filosoofid, humanistid või üldse professorid. Ühendavaks võib nende kõigi puhul lugeda huvi harituse vastu, mida ei maksa segi ajada lihtsalt haridusega, kuna tegemist pahatihti erinevate asjadega.

Seekordse loo nimitegelane pedant sai terminina tuntuks esmakordselt 15. sajandi keskel, tähistamaks ladina keele grammatika, kirjanduse ja retoorika õpetajat. Levis see termin laiemalt 16. sajandil, kui pedandist kujunes Itaalias komöödiate püsitegelane. See oli pretensioonikas lollpea, kes rääkis arusaamatut ladina ja itaalia keele segu, kaldus pidama lõputuid kõnesid ja oli välimuselt paras rääbakas.

18. sajandil tähistas pedantsus juba igat sorti intellektuaalset kõrkust. 19. sajandi lõpupoole pedandi tähendus muutus ja kasutamine jäi harvemaks. Rikast täiendust on pedantsuse ajaloole andnud filosoofid, kes samuti tihti ärritust ja umbusku on tekitanud.

Keskaja Euroopas oli ülemäärane õpetatus üldse ohtlik, kuna kirikule oli eelistatavam püha lihtsameelsus, mitte aga teadmised. Humanismi ajal hakati toonitama õppimise ja uurimistöö tähtsust ja haritus andis puhuti ka edu ning isegi poliitilist kaalu. Kuid selle kõrval arenes ka pedandi kuju kui negatiivne stereotüüp, mis tõstis esile haritlaste antisotsiaalseid iseloomujooni.

18. sajandi lõpupoolel Atlandi maailma haaranud revolutsiooniline vaimsus suunas teraviku intellektuaalse elitismi vastu. 19. sajandil võib näha, kuidas harituse väljanäitamine põhjustas ärritust. Haridust hakati puhuti vastandama võrdsuse demokraatlikule põhimõttele.

Pikas plaanis ei olegi intellekt ja ärrituvus kunagi väga lahus olnud. Praegu võime näha, et üha laiemaid hulki hõlmav sotsiaalmeedia tõstab tihti esile erinevad suuna- ja muud mudijad, kelle puhul haritus võib olla pigem edu takistajaks kui tagajaks.