Tasakaal piirangute mõistmise ja aktiivse eestvedamise vahel on sellise ühiskonna eeldus, kus ühelt poolt ei tõrjuta muutusi, kuid teiselt poolt ka ei lõhuta ettevaatamatult olemasolevat. Usun, et just sellises ühiskonnas saab toimida demokraatia, kus toimuvad sisukad avalikud arutelud ning nende arutelude järgi tehakse põhjendatud otsuseid. Tugev kodanikuühiskond on sellise olukorra vältimatu eeldus.

See on selline kodanikuühiskond, milles võimalikult paljud inimesed on aeg-ajalt aktiivses, vastutust võtvas rollis, ise aktiivselt enda ja end ümbritsevate inimeste eluolu parandamas; kuid samal ajal ka selline kodanikuühiskond, mis suudab pehmendada ja vajadusel isegi pidurdada liiga kiireid või äärmuslikke muutusi. Näen seda justkui pehmenduskihina ühiskonna erinevate osade vahel. Kui maailm meie ümber muutub järjest kiiremini ning selle tulemusena loksumine järjest jõulisemaks muutub, suudab tugev kodanikuühiskond neid raputusi pehmendada ning samal ajal aidata meil ka neile targemalt reageerida.

Eesti kodanikuühiskonna tänane seis on suhteliselt hea. Eriti kui võrrelda seda riikidega mujal Ida-Euroopas. Meil on väga palju erinevaid kodanikeühendusi, kes on võtnud ette mõne ühiskondliku probleemi lahendamise; meil on sekkuvad kogukonnad, kes märkavad otsuseid, mis on läbi rääkimata või riivavad nende õiglustunnet; meil on ettevõtlikud noored, kes teevad heategusid ja oskavad kaasata teisigi nendesse; ning meil on Eestis igal aastal järjest enam inimesi, kes lisaks palgatööle on avatud ka vabatahtlikule osalemisele ning annetamisele.

Kuid jätkuvalt on ka takistusi ning kasutamata võimalusi, mis ei lase avalduda suuremal potentsiaalil, mis meie inimestes ja nende ühendustes tegelikult on.

Kuidas avada kodanikuühiskonna potentsiaal?

Kõigepealt – kodanikuühiskond saab aidata mõtestada järjest kiiremaid ja keerulisemaid muutusi läbi selle, mida nimetatakse „kaasamiseks“, „osaluseks“, „läbipaistvuseks“ ja paljuks muuks, mis kutselistes poliitikutes tekitavad liiga tihti ükskõiksust, halvemal okserefleksi. Mingis mõttes ma ka mõistan seda. Kaasamine kaasamise pärast ongi tulutu, tüütu ja isegi raiskav tegevus. Keegi ei tahagi olla mõtteta ja eesmärgita kaasatud.

Teisalt ei tule demokraatia arengule kasuks liigne tõhususpüüdlus, millega jäetakse aruteludest, kus otsustatakse näiteks laste, patsientide või puuetega inimestele mõeldud teenuseid, välja need inimesed ise. See näitab hoolimatust ja huvi puudumist.

Erinevate arvamustega ühiskonnas ei olegi võimalik kõigi arvamusi võrdselt arvesse võtta. Ei olegi võimalik. Aga dialoogil on demokraatlikus ühiskonnas laiem tähtsus: vaja on kuulata ja otsida lahendusi, mis tooks võimalikult palju kasu ja võimalikult vähe kahju; rääkida läbi hirmud ja muutused, selgitada, milline on ühe või teise otsuse mõju.

Liiga palju on täna kaasamist kaasamise pärast, liiga vähe mõtestatud arutelu. Kui kogukond protestib plaanitava magistraali vastu või metsadest hoolijad ei nõustu raiemahtudega, siis tuleb nende põhjusi kuulata. Kas saame olla kindlad, et riigi- ja haldusreformi tulemusena saab poliitikakujundamine avatumaks nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste tasandil? Või et rahvaalgatusveebi kaudu riigikoguni jõudnud ettepanekud on põhjalikult kaalutud?

Teiseks on paratamatu, et aktiivseks tegutsemiseks on kodanikeühendustel vaja ka raha. Mõned riigikogu liikmed on pidanud probleemiks, et vabaühendused on riigist majanduslikult liialt sõltuvad. Kas ja kui palju on riigi asi kodanike osalust toetada, on eraldi teema, kuid vabaühendustes tegutsedes tahame ka meie vähem riigi toetustest sõltuda. Selleks on aga vaja maksupoliitikat, mis motiveeriks nii eraisikuid kui ka ettevõtjaid annetama. Statistika näitab, et ettevõtjad peavad annetades silmas praegust tulumaksuvaba piirmäära.

Või mis oleks, kui eristaks annetused teistest tulumaksu mahaarvamistest nii, et iga kodanik näeb oma maksudeklaratsiooni täites, kui palju on ta oma annetustega enda jaoks olulise probleemi lahendamisse aasta jooksul panustanud ning ka seda, kuidas riik maksusoodustusega seda panust väärtustab?

Nähtav ja nähtamatu kodanikuühiskond

On mõistlik, et riik valib delegeerida mõne asja tegemise kellelegi teisele või teeb seda strateegilises koostöös mõne ühinguga. Nagu on loomulik, et riik ostab arvuteid IT-ettevõttelt või koristusteenust koristusettevõttelt, on samamoodi mõistlik mõned ühiskonnale vajalikud tegevused koos rahastusega delegeerida kodanikele, kes suudavad sama asja teha riigist paremini. Olgu sellepärast, et need inimesed on lihtsalt lähemal neile, keda riigil on vaja aidata, või neil on kõrgem võimekus konkreetset probleemi lahendada.

Vahel piisaks ka lihtsalt sellest, et kogukondade teelt, kes ise tahavad korraldada eakate hooldust, laste haridust või puuetega inimestele vajalikke teenuseid, seda segavad üleliigseid piirangud kaotada.

Ka see oleks vabaühenduste finantsiliselt iseseisva tegutsemise toetamiseks mõistlik, kui seada õiguslikult kindlamale ja selgemale alusele sotsiaalse ettevõtluse vorm. Sest on hea, kui MTÜ suudab ise turul raha teenida ning selle abil riigist sõltumatult ühiskondlikku hüve või teenust pakkuda. Juhin ise täna üht sellist organisatsiooni ning neid on Eestis juba päris palju, kes hoiavad oma ettevõtliku tegutsemisega kokku maksumaksja raha ning pakuvad väärtusena vastu näiteks töökohti, haridust või puhtamat loodust.

Viimaks, võib-olla kõige olulisemana: kodanikuühiskond on Eestis mitmekesine ja keeruline ning et sellest aru saada, on vaja andmeid, uuringuid, analüüse ja arutelusid. Ja siis end nendega kursis hoida. Keegi, kes kodanikuühiskonnast suuremat pilti ei oma, ei saa selle arengule kaasa aidata.

Seda pilti ei saa mitte keegi ühe kõne või artikliga detailselt ette maalida, ainult mõnele osale keskendudes jääb üldpilt ka arusaamatuks. See on spekter, mille ühest otsast leiab maailmakoristuse, mis tõmbab kaasa sadu miljoneid inimesi üle planeedi, ning teisest otsast kohaliku toidupanga. Mõlemad on olulised, kuid erinevate vajadustega. Rääkimata sellest, et inimesena võib lüüa kaasa neis mõlemas või osaleda hoopiski väljaspool organisatsioone või institutsioone.

Kodanikuühiskonna võimestamine nõuab pidevat tööd – ettepanekuid ja soovitusi, argumente ja selgitusi, häid näiteid ja neid, mis kirjeldavad mittetoimivat.

Peaaegu märkamatult igapäevase kõikidesse ühiskonnaelu sfääridesse tungimise tõttu sõltub kodanikuühiskonnast rohkem kui igapäevaselt silma jääb. Sellest ei leia poliitikale omaseid suuri skandaale või kiireid muutusi, kuid seda olulisem on teadlikult vabakonnas toimuvale ja mitte toimivale tähelepanu pöörata. •