Paljud meist on kevadel lume sulamise aegu või pärast võimsamat suvist vihma sattunud mõne oja kaldale. Vool on hoogne, vulin kaugele kuuldav. Kogu see tõtlev veerohkus sümboliseerib elu ja edasiliikumist.

Aga mis täpselt on see, millest oja kui tervik sünnib?

Tõesti, selleks läheb vaja sängi koos kallastega. Kuid ilma selles voolava veeta oleks säng lihtsalt vagu. Ilma sängita oleks aga kõik see vesi lihtsalt pinnasele laiali valgunud vedelik.

Ja kui laiemalt vaadata, siis ilma päikeseta, mille kevadine soojus lume sulama paneb – või vihmata, mille eeldus on omakorda vee pidev ringlus atmosfääris – poleks ka seda vett ning seega poleks kogu oja.

1980. ja 90. aastate vahetusel oli Eesti ajakirjandus toonase pulbitseva ühiskondliku oja oluline osa. Kõik need artiklid, vestlussaated, otseülekanded otsustavatest kogudest, Balti ketid, ühisaktsioonid ja kontserdid kulmineerusid 20. augustil 1991. Iseseisvuse taastamisega.

Kuid ma küsiksin siiski (olles ka ise sedasama 80. ja 90. aastate vahetuse ajakirjandust tegemas olnud), kas toonane ajakirjandus ikka oli uuriv ajakirjandus klassikalises mõttes. Selline uuriv ajakirjandus, mis võtab lahti harutada keerulise, väga mitmetahulise, peidetud komponentidega ning ühetimõistetavustele allumatu lõngakera, mille harutamise käigus võib see, mis on tõde, mitu korda muutuda.

Püüdmata kuidagi pisendada varsti 30 aasta taguse ajakirjanduse rolli pean tõdema, et tegelikult ei olnud.

Toonased tõed ei olnud keerulised, ei koosnenud vastakatest elementidest ega moodustanud ühetimõistmist välistavat mosaiiki. Vastupidi, need olid lihtsad ning paljudele vähemalt salamisi ammu teada. Nõukogude Liit oma kommunismiga oli inimvaenulik süsteem, Eesti Vabariik oli ebaõiglaselt hävitatud, eesti rahvast oli koheldud räigelt ja vägivaldselt, valitsev majandusmudel oli jätkusuutmatu jne.

Rohkem kui tänapäevast uurivat ajakirjandust läks 30 aastat tagasi vaja elementaarset julgust, et need lihtsad tõed avalikult välja öelda. Ajakirjandus ei olnud vee ringlus atmosfääris ega lund sulatav päike, see polnud isegi vesi, mis ojas pulbitses. Ajakirjandus oli voolusäng, mis paisu tagant pääsenud tõele suuna ja vormi andis.

***

Ajakirjandusteoreetik Maarja Lõhmus kirjutas lõppenud nädalal rahvusringhäälingu arvamusrubriiki artikli, millega esitas Eesti tänasele ajakirjandusele päris ränki süüdistusi. Tegelikult rängemaidki, kui autor ise neid esitades võib-olla aru sai.

Muu hulgas väitis Lõhmus, et kulunud 30 aastaga on Eesti ajakirjandus teinud 180-kraadise pöörde ning avalikustamisele ja lahenduste otsimisele suunatud ajakirjandusest on saanud ajakirjandus, mis “ei ole võtnud järjepidevalt Eesti inimeste huvide eest seista ning on katkestanud Eesti ühiskonna ja elu järjepideva monitoorimise”.

Kui ma kuulen sellist üldistavat lahmimist, siis – erinevalt mõnedest oma tsunftikaaslastest – ei asu ma vaistlikule kaitserünnakule. Vastupidi, minu esmane reaktsioon on vaadata taas kord otsa oma valdkonnale ja selle tegemistele: kas on võimalik, et me oleme need väited ära teeninud?

Ajakirjandus, nagu paljud teised inimtegevuse alad, ei ole kindlasti täiuslik. Sellel on palju puudusi, mida tänapäeva erameedia majanduslikud huvid ning avaõigusliku meedia rahapuudus pigem ei leevenda, vaid süvendavad. Kuid nii üldistavalt lajataval väitel nagu Maarja Lõhmuse esitatu ei ole Eesti ajakirjanduse puhul kindlasti alust.

Millest selline ebaõiglane kõrvakiil siis tõukuda võiks?

Kaalusin muu hulgas võimalust, et välisülikoolides tegutsev teadlane lihtsalt ei jälgi Eesti ajakirjandust argitasandil nii põhjalikult, et oleks kursis kõigi selle tegemistega. Nii on tal kahe silma vahele jäänud kõik need ajakirjanduspreemiatega pärjatud, aga enamasti pärgamata artiklid ja saated, mis seisavad just selle eest, mida Lõhmus ise taga kuulutab: väikse inimese, ohvri, keskmisest vähem võimalusi omava või mingi süsteemi hammasrataste vahele jäänute eest. Ebaõigluse, valelikkuse ja seadusetuse vastu.

Aga tegelikult asetub Maarja Lõhmuse lajatus konteksti, kui vaadata, mida ta konkreetselt ajakirjandusele ette heidab ning milline on tema enda meelestatus selles küsimuses. Kõige keskmes on Rail Baltic.

Ühena 101-st ühiskonnategelasest Rail Balticu teemalisele avalikule kirjale allkirja andnud Lõhmus peab ajakirjanduse põhipatuks Rail Balticu dokumentide salastamise mahamagamist 2011. aastal ning hilisemate, tema hinnangul põhjendamata otsuste mittemärkamist.

Tänapäeva Eesti on kodanikuühiskond ning ka teadlased on kodanikud, kellel on põhiseadusega tagatud õigus omada seisukohti ja võitlusvaimu ka küsimustes, milles nad oma teadustöö kaudu vähimalgi määral eksperdid ei ole. Küll aga oleks kaunis, kui need seisukohad ja võitlusvaim ei varjutaks mõtlemist ja hinnanguid nii palju, et terve Eesti ajakirjandus saab tembeldatud läbikukkunuks ainult sellepärast, et selle esindajad pole teadlase isikliku maailmavaatelise võitlusega tema arvates piisavalt tulihingeliselt ühinenud.

***

Rail Baltic pole – hoolimata sellest, et nii selle promojad kui ka vastased seda nii näidata püüavad – mingi ühene ega lihtne tõde. Ka Eesti elanike seas esineb selle suhtes väga erinevaid arvamusi ning suhtumine selle vajalikkusesse on jagunenud. Ajakirjandus ei saagi sellises olukorras valida ühest positsiooni poolt ega vastu.

Ning head ükskõik mis teema tulihingelised entusiastid – teie poole valimata jätmine ei tähenda teie vastaste poole valimist. Ei tähenda mujal kui võib-olla teie kujutelmades.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.