Läinud nädala tuline teema oli mõistagi pühapäeval Kataloonias aset leidnud rahvahääletus ning sellele järgnenu. On igati mõistetav, miks see Eestis nii suurt tähelepanu on pälvinud – omariiklust ja iseseisvust väga kalliks pidava väikerahvana on meil lihtne elada kaasa katalaanide püüdlustele ning kaadrid rahumeelsete elanike kallal vägivallatsenud Hispaania politseinikest puudutasid paljusid Eesti inimesi sügavalt ja isiklikult.

Seetõttu tõid nii välisministeeriumi ametlik, Hispaania territoriaalset terviklikkust toetav lakooniline avaldus kui ka minister Mikseri ettevaatlik intervjuu „Aktuaalses kaameras“ kaasa hulga valulisi reaktsioone nii sotsiaal- kui ka suures meedias ja taas kord tõstatus vana hea väärtuspõhise vs pragmaatilise välispoliitika teema.

See kõik tõi mulle meelde ühe sündmuse, milles ma mõned aastad tagasi osalema sattusin. Aasta oli 2008 ning Pekingis käisid olümpiamängud. Mõned kuud varem olid Tiibetis puhkenud protestid iseseisvuse toetamiseks, mille Hiina võimud ilma suurema tseremooniata vägivaldselt maha surusid. Selle käigus sai 382 tsiviilisikut viga ning 18 surma.

Ootuspäraselt tõi selline käitumine kaasa laia pahakspanu üle kogu maailma, muuhulgas arutati ka Eestis toona põgusalt olümpiaboikoti küsimust. Lõpuks jäi siiski peale arvamus, et sporti ja poliitikat ei ole kohane omavahel kokku segada. Sportlased lendasid Pekingisse, võistlesid ja pingutasid. Ning meie suur medalilootus, Gerd Kanter, jõudis kettaheites olümpiafinaali. 

Päev-paar enne 19. augusti finaali hüüdis NO99 teater maha aktsiooni, kus kutsuti inimesi vaatama meie mehe medaliheitlust ning samas arutama Tiibeti üle. Vestlema kutsuti sel teemal Andres Herkel ning mina. Rahvast oli kogunenud täitsa tublisti, mälu järgi nii umbes 50-60 inimest. Teleülekande otsepilt oli suurel seinal, selle ees istusime Herkeliga kahes toolis meie. Võistlused algasid ning sellega koos ka meie vestlus, mille keskmeks sai mõistagi Tiibeti õigus iseseisvusele — mille üks väljund on teadagi võimalus saata oma sportlasi oma riigi lipu all võistlema olümpiamängudele. 

Peatselt jõudis kätte hetk, kus heiteringi astus Kanter. Vestlust jätkates piilusime mõlemad Herkeliga silmanurgast ekraani. Kanter võttis hoogu, hakkas aina kiirenevalt tiirutama ning hetkel, kui ta sõrmed lasid ketta lendu, läks kõigi saalisolijate (sealhulgas esinejate) üllatuseks ekraan ühtäkki mustaks, kogu ruumis kustusid tuled ning selles pimeduses kõlas järgmise kümnekonna sekundi jooksul kõlaritest traditsioonilise Tiibeti sarve, dungchen-i madal hääl. Seejärel süttisid tuled ning taastus ka telepilt. Nägime Kanteri tulemust ekraani ülaääres ning seda, kuidas järgmine võistleja ringi astub. Publiku seas oli märgata mõningast nihelemist ja peataolekut, meie jätkasime oma vestlust. Võistlejate ring sai täis, Kanter astus taaskord ringi, võttis hoogu, hakkas keerlema… ning taas kordus sama — saal pimenes, pilt kustus, ning kõlaritest kaikus Tiibeti sarv.

Külastajate pahameel oli ruumis selgelt tuntav, esimesed lahkujad tõusid toolidelt ning jalutasid väljapääsu suunas. Sama pimeda ruumi muster kordus iga katsega ning lõpuks võisime näha Kanterit võidu märgiks käsi pea kohale tõstmas ning sinimustvalgega staadionil auringi tegemas, ilma, et me oleks näinud ühtegi ta kuldmedali toonud kettakaart. Selleks ajaks oli saali inimesi alles jäänud vast nii kümmekond.

NO99 aktsiooni mõte ei olnud mõistagi kohaletulnud inimesi lihtsalt kiusata. On üks asi nõuda Hiinalt — või täpsemalt väljendudes nõuda meie sportlastelt ja poliitikutelt, et nood nõuaks Hiinalt — Tiibeti iseseisvuse austamist. On aga hoopis teine asi selle nimel ise millestki loobuda, panna ise kaalule midagi, millel on tähendus. Aktsiooni mõte oli küsida neilt kohaletulnutelt, kas nad oleksid nõus loobuma neist põnevust ja rahvuslikku uhkust täis sekunditest solidaarsusest ühe väikerahvaga, kes ka tahaks elada kaasa oma sportlaste triumfidele sellel suurimal rahvusvahelisel areenil, kuid kelle jaoks ei kesta blackout loetud sekundeid, vaid nüüd juba enam kui pool sajandit. Ja vastuseks saime teada, et enamjaolt me ei ole. 

Mulle tundub, et just siin on väärtuspõhise välispoliitika — või üldse väärtuste tegelik tuum. Väärtused on väärtused ainult siis ja ainult seeläbi, kui me jääme neile kindlaks ka siis, kui see on raske, ebamugav ja valuski. Siis, kui me oleme valmis nende nimel ise ära andma midagi olulist, panema kaalule oma isikliku heaolu – nii nagu panid selle kaalule Kataloonias hääletama tulnute kaitseks aheliku moodustanud tuletõrjujad või nagu tegi seda kolmapäevases „Suud puhtaks“ saates nõrgemate kaitseks välja astunud Risti koguduse õpetaja Annika Laats.

Ja seni, kuni me seda ise ja igaüks eraldi valmis tegema ei ole, pole meie väärtused suuremat väärt. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.