Homme aasta tagasi valiti Kersti Kaljulaid Eesti vabariigi presidendiks. Oli samasugune oktoobri alguse esmaspäev nagu täna. Kuigi väga suur osa Eesti elanikest ei teadnud, kes ta on ja kust ta tuli, kogus Kaljulaid riigikogus 81 poolthäält.

Täna, aasta hiljem, võime öelda, et Eesti on saanud vägagi omanäolise, kõigist eelmistest erineva presidendi, kelle valimist pole põhjust kahetseda hoolimata sellest, et rahvas laiemalt oma sõna sekka ei ole saanud öelda.

Muidugi eristub Kaljulaid eelkäijatest juba selle poolest, et ta on selles ametis esimene naine. Aga see on lihtsalt kaunis fakt Eesti võrdsete õiguste ja võimaluste ajaloos, mitte miski, millel hirmus kauaks pidama jääda. Sugu – erinevalt nii mõnestki muust – pole ju inimese enese saavutus.

Ma ei räägiks siinkohal pikalt ka sellest, et meil on ilmselt Eesti ajaloo kõige sportlikum president. Ma ei häbene tunnistada, et poolmaratoniks treenides on mul tänu temale kogu aeg siht silme ees. Selle aasta Tallinna poolmaratonil kaotasin ma talle 8 minutiga, järgmisel aastal tahaks selle vahe tasa teha.

Kuid tegelikult on spordi kaudu võimalik näha ka presidendi arengut oma ametis. Spordis on oluline, et sooritus ei oleks liiga pingutatud. Treenitud küll, kuid ellu peaks see olema viidud teatud vabaduse ja kergusega. Kaljulaid on – pärast alguse kramplikuvõitu püüdlust hästi presidentlik olla – aasta jooksul end hakanud uues rollis vabamalt tundma. Ja jõudnud seeläbi tõelise presidentlikkuseni.

Muidugi on president rääkinud tehnoloogiatest ja majandusest, ärist ja maailmapoliitikast. Aga see on elementaarne. Lisaks sellele on ta aga ka lunastanud ühe lubaduse, mille andis vahetult pärast valituks osutumist: et ta teeb kõik selleks, et Eesti inimestele mitte võõraks jääda.

Ja Eesti inimeste keskis on teda näha olnudki, mitte ainult spordivõistlustel, vaid ka näiteks suvel väikesaarte laulupeol ja paljudel pisikestel üritustel – mitte aukülalisena, vaid ühena kõigist; meiena, siin.

Samal ajal on ta võtnud kohati üsna terava positsiooni meie erakondade ja riigikogu, laiemalt kogu poliitilise süsteemi suhtes – kummutades niimoodi kõige kurjemate keelte väite, et tegemist on riigiaparaadi käpiknukuga, kes mugavalt nõrga variandina pukki upitati.

Aga mis veel olulisem – Kaljulaid on osutanud end olevat eelkõige n-ö tavalise inimese poolel. Palju enam kui nii mõnigi meist üle aastakümne Luksemburgis töötanud euroametnikult oodata osanuks.

Ta pole häbenenud näidata üles märkimisväärset tundetaipu ja asetuda kaitsma neid ja hoolima nendest, kellest Eestis ei ole väga populaarne või üheselt heakskiidetud rääkida – naistevastase vägivalla ohvritest, naistest kui nihkes oleva võrdõiguslikkuse hammasrataste vahele jääjatest üldse; aga ka lastest, neist kõige nõrgematestki; kodanikest, keda riigimehhanism päris adekvaatselt kohelnud ei ole, ja nii edasi.

President on toonud selle aasta jooksul üldsuseni ka mitu mõistet, milles peegeldub kenasti see uuskonservatiivsus, mida Kaljulaid ise on öelnud end iseloomustavat – võime lõimida muutunud maailma tegelikkust põlisemate väärtuste säilitamisega.

Üks neist mõistetest on komberuum – kaunis sõnastuslahendus sellele, mis on ühelt poolt laiem ja teiselt poolt kitsam kui kultuuriruum. Ka õmblusteta ühiskond või mõte sellest, kuidas Eesti ilmalikkus on parim kaitse võõraste religioonide (või tegelikult igasuguse fundamentalismi) eest on veetlevad avangud tänapäeva emotsioone, usku ja uduketramist pakatavast maailmast.

Meediamogul Hans H. Luik ütles aasta tagasi, pärast presidendi valituks osutumist, et „me veel ei aima Kaljulaidi mõistuse kapatsiteeti“. Täna me juba otsapidi aimame. Ja tuleb tunnistada, et sellist mõistust on ühele väikeriigile 21. sajandi maailmas vaja. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.