Anna-Maria Penu: naiste moraalse haava anatoomia

„Traumajärgne stress mõjutab ajutalitlust. Emotsionaalselt negatiivsed kogemused põhjustavad meie kehale haavu, mis on teatud perioodi jooksul ajuehituses selgelt näha. On n-ö päriselt olemas,“ kirjutab Anna-Maria Penu naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeval.
See ei ole mingi saladus, nii et ma ütlen selle kohe alguses välja: meil pole naiste vastu suunatud vägivalla täieulatuslikuks kaardistamiseks, rääkimata väljajuurimisest, ammendavaid vastuseid, teooriaid ega selgitusi*. Veel. Aga me oleme sinnapoole teel, hoolimata kärsitusest, mida me tee raskuse ja pikkuse aimamisest tunneme.
Meil on Istanbuli konventsioon, meil on avalikkuse teadlikkust tõstvad strateegiad, täpsemalt sõnastatud karistusõigus, EIGE* statistika ja uuringud, poliitilise iseloomuga meetmed; meil on ohvrite jaoks varjupaigad, spetsialistid ja abiprogrammid.
Ja siis on meil Frank Ochberg.
See nimi on siin ootamatu, olen sellest teadlik. Kuid maailma juhtiv traumaekspert, kes uurib ja mõtestab kogetud vägivalla tagajärgi, hakkas alles hiljuti levinud meditsiinilise sündroomi (THS - traumajärgse stressihäire) asemel rääkima „moraalsest kahjustusest“ (moral injury) ja seeläbi saab ta ka käesoleva teema jaoks oluliseks.
„Moraalne kahjustus“ (või ilukirjanduslikumalt kõlav „moraalne haav“) on täpsem nimi sellele, mida tunneme siis, kui oleme selliste kuritegude tunnistajad või osalised, mida me ei suuda mõista ja millega me ei saa eetiliselt nõustuda: reetmine, piinamised, tapmine; psühholoogilise ja füüsilise vägivalla talumine, nägemine ning võimetus seda ära hoida.
Teisisõnu kõik see, mida tunneme siis, kui toimub kirjutamata aukoodeksi ränk rikkumine, rünnatakse meie moraaliterviklikkust ja see haavab meid sügavalt.
Ochberg räägib sõjalistes terminites, sest on peamiselt uurinud relvakonfliktide ohvreid. Ometi, vahetades „sõjaõudused“ „lähisuhtevägivalla“ ja „sõdur“ „naise“ vastu kehtivad olemasoleva valemi suuruste vahelised seosed edasi. Seega saame rääkida laiemalt inimsuse kirjutamata aukoodeksi rängast rikkumisest.
Kuriteo tagajärjed ei puuduta vaid sõjaõuduste keskel ellujäänuid ja nähtud vägivalla tunnistajaid, vaid ka naisi ja lapsi, kes kannatavad meeste võimutsemise all rahu ajal. Ja see on äärmiselt oluline, sest kui me ei suuda näha kahju ulatust, pole võimalik seda ravida.
Ochberg rõhutab tehtud avastustest väsimatult seda, millel on hoolimata teadlaste ühismeelest küljes ühiskondlik stigma: traumajärgne stress mõjutab ajutalitlust. Tegemist on teadusliku faktiga, mida on võimalik tõestada. Teatud tegurid suudavad häirida amügdalade ehk mandeltuumade tööd niivõrd, et see jätab füüsilise jälje. Teisisõnu, emotsionaalselt negatiivsed kogemused põhjustavad meie kehale haavu, mis on teatud perioodi jooksul ajuehituses selgelt näha. On „päriselt“ olemas.
Seega pole trauma läbi elanud inimesed sageli rohkem närvilised, eluga kohanematud ja pessimistid mitte oma iseloomu tõttu (mis on siiski subjektiivne hinnang), vaid põhjus ulatub palju sügavamale: nende aju on füüsiliselt viga saanud ja see vigastus mõjutab nende elu. Läbielatu ületas neuroloogilise vastupanu- ja kohanemisvõime piirid, mille tulemusena muutus nende aju füsioloogia.
Muidugi selgitavad toiminut nii ainult teadlased. Tavainimene ütleb, et ta tunneb, otsekui usk helgemasse tulevikku oleks kadunud, et eilne päev on pöördumatult parem kui homne. Et ta pole midagi väärt, et teda pole kellelegi vaja.
Tänapäeval on traumajärgne stress meditsiiniline haigusseisund, mille sümptomite alla käivad depressioon, võõrandumine, raev, unehäired, ärevushood ja süütunne. Inimestele ei meeldi tavaliselt tunnistada, et nad põevad mõnda sündroomi ja see on mõistetav. Tegemist on infoga, mis mõjutab nende sotsiaalset ja eelkõige tööelu. Moraalse kahjustuse termini kasutamine on poleemiline, kuid annab ohvritele järjekordse diagnoosi asemel teatud inimväärikuse: me ei ole hullud ega haiged, me oleme haavatud.
Vägivald tekitab sõltuvust
USAs elav Frank Ochberg meenus mulle kahe kuu eest Madridis, Ana María Pérez del Campoga kohtudes. Nii toimib meie aju. Na mõlemad töötavad selle nimel, et teha nähtavaks seda, mille kohta me teame, et see on olemas, kuid mis on liiga väike (nagu aatom) või liiga suur (nagu universum), et võiksime seda palja silmaga näha. Mõlema elu ja töö tekitavad vastupandamatu iha teha inimkonna heaks midagi märkimisväärset. Sellepärast mu aju nad kokku viiski.
Ana María Pérez del Campo on legendaarne feminist, esimese lähisuhtevägivalla all kannatavate naiste tervikliku taastuskeskuse asutaja Hispaanias. Ta rõhutab, et tegemist pole naiste varjupaigaga, „sest me ei kavatse varjata vägivalda, mille all nad kannatavad“. Sõnad, millega asju nimetame, neist räägime, on olulised – häire või haav, varjupaik või taastuskeskus. Niisiis, ta juhib taastuskeskust, mille eesmärk on muuta ühiskonda, sest vägivald tekitab sõltuvust.
81-aastase Pérez del Campo jutt liigub sujuvalt neuroteadusele, täpsemalt meie õnnehormooni ehk dopamiini kogusele ajus. Sest tugev emotsionaalne kogemus põhjustab ajus vigastusi/muutusi, mis omakorda võivad tingida meie enesehävitusliku käitumise.
Ma pole kindel, et ta seda teab, kuid sama septembrikuu numbris kirjutab National Geographic järgmist: „Teadlased on välja töötanud üksikasjaliku pildi sellest, kuidas sõltuvus lööb pahupidi rajad, millel põhinevad himu, harjumuste kujunemine, mõnutunne, teadmiste omandamine, emotsioonide reguleerimine ja taju. Sõltuvus põhjustab sadu muutusi aju ehituses, ajukeemias ning rakkude kommunikatsioonis. Sõltuvushäire kasutab ära aju erakordset paindlikkust ning vormib närviühendused ümber nii, et need omistavad suurima väärtuse kokaiinile või heroiinile või džinnile, kaotajaks jäävad tervis, töö, perekond ja elu.“
Igasugune sõltuvus on bioloogiline, psühholoogiline ja sotsiaalne häire, kinnitavad teadlased. Mingis mõttes on sõltuvus nagu iga teine krooniline haigus ja seega nii ennetatav kui ka ravitav. Kui sõltuvus jääb aga ravimata, on tegu eluaegse haigusega, hoiatavad neuroteadlased, arstid ja lähisuhtevägivalla eksperdid.
Pérez del Campo juhitud taastuskeskus on sellest teadlik. Välja on töötatud korralik tervikprogramm, ainulaadne Hispaanias ja ilmselt kogu maailmas. See aitab ja toetab naisi mitte ainult konkreetsest vägivaldsest suhtest pääsemisel, vaid valmistab nad ette selleks, et nad oskaksid tulevikus samadest situatsioonidest hoiduda. Ravib naised terveks. Parandab nende haavad, mõjutab nende ajutalitlust.
„Kui pärast meie põhjaliku programmi läbimist läheb naine tagasi vägivallatseja juurde, tähendab see meie läbikukkumist. Me ei suutnud seda naist päästa. Ja selle eest vastutan mina,“ ütleb Pérez del Campo.
Tagasiminejate arv on pärast taastuskeskuses õpitut siiski väga väike, praktiliselt olematu. Abiks on psühholoogid, kokad, terapeudid, juristid. Ja kunst. Sest kultuur on Pérez del Campo sõnul möödapääsmatu, et mõista, mis meie ühiskondades toimub ja miks, kuid kunst on ka see, mis aitab inimesi traumaatilistest sündmustest taastuda.
Loomingulisus avardab meie pilku ja mõistust, aitab toita kujutlusvõimet: mis võiks olla ja mida ei peaks olema ega juhtuma. Teater, joonistamine, kirjutamine. Mäng. Sest kunstiga tegelemine, looming viib meid paika, mis on väga lähedal õnnele. Lähemale kõigele sellele, kes me oleme ja kuidas võiksime elada. •
25. november on rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev.
* Euroopa Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) sõnul ei teata kogetud vägivalla kohta mitte kellelegi (ei politseile, arstile ega sõbrale) praktiliselt iga teine naine (47%). Nii kõrge arv vihjab valitsevale uskumusele, et neid ei kaitsta teatamisega kaasnevast võimaliku suurema vägivallaohu, isegi mõrva eest. Seega pole teada vägivallatsejate tegelikku ulatust.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli