Rain Kooli: tundesõltuvus
"Tunnetest võib sõltuvusse sattuda. Ning sotsiaalmeedias võib end emotsionaalselt välja elada ilma, et keegi seda takistaks ning nii, et ka täiesti sobimatutele tundepuhangutele ei järgne vastutust. Peale selle on näiteks Facebook nagu üks suur supermarket, kust oma olemasolevaid emotsioone on võimalik toita ja uusi emotsioone ammutada sisuliselt ööpäevaringselt," kirjeldab ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli oma meediateemalises kommentaaris.
Soome ajakirjanik Johanna Korhonen avaldas äsja raamatu ”Mis neil viga on? Soome avaliku arutelu valulikkus – ja võimalusi edasiminekuks”. Oma teoses kirjeldab Korhonen mehhanisme, mida võib leida meie kiiresti ja ootamatult ebakonstruktiivseks, ründavaks ning solvavaks muutuva omavahelise kommunikatsiooni taustalt.
Ta tõstab loomulikult esile elementaarsemad psühholoogilised mehhanismid – nagu näiteks puudujäägid minapildis, enesetunnetuses ja kindluses; või vaimse püsimajäämise sõltumise mõnest inimesest või kogukonnast (mis kergesti transformeerub püüuks seda inimest või kogukonda oma tahte järgi painutada).
Kuid üks tema seletustest sellele, miks ka pealtnäha tühistest teemadest võib suur tüli tekkida, on üsna halastamatult otsekohene ning peegeldab inimese emotsionaalset pahupoolt.
Tunded erutavad.
”Tunnetest võib sõltuvusse sattuda. Ning sotsiaalmeedias võib end emotsionaalselt välja elada ilma, et keegi seda takistaks ning nii, et ka täiesti sobimatutele tundepuhangutele ei järgne vastutust,” kirjutab Korhonen.
Peale selle on näiteks Facebook nagu üks suur supermarket, kus pakutava toel on sisuliselt ööpäevaringselt võimalik oma olemasolevaid emotsioone toita ja uusi emotsioone ammutada.
Just see tunded erutavad on minu hinnangul vastus küsimusele, kuidas on võimalik, et ühiskonnas kütavad kirgi ka küsimused, mis ei ole seotud rändekriisi, sõjaohu, üleilmse majanduskriisi või teiste üüratute ka komplekssete teemadega. Teinekord isegi nii, et tundub nagu oleks teema arutamise käigus tekkiva auru hulk ja temperatuur pöördvõrdelises suhtes teema olulisusega.
Üks viimaste nädalate headest näidetest selles vallas on täna ametivande vanduva uue presidendi perekonnanimi, õigemini selle käänamine. Kas Kaljulaid tuleks käänata Kaljulaiu või Kaljulaidi – sel teemal on eesti keeleruumis tänaseks kirjutatud ja räägitud rohkem kui viimase aasta jooksul välja surnud loomaliikidest või tuumaenergia vajalikkusest.
Murenenud on tutvused, purunenud on sõprused, jahedaks on jäänud abieluvoodid. Ja kõik ainult seetõttu, et inimesed on olnud eri meelt ühe nime käänamises. Miski ei paista olevat nii väike, et selle pärast suurt tüli puhkeda ei võiks.
Tunded erutavad ja neist võib sõltuvusse sattuda. Ning nagu sõltuvusega tihtipeale on, vajavad sõltlased üha suuremaid ja suuremaid doose, et rahuldav kaif kätte saada.
Ja igale kaifile järgneb kainenemine. Millele otsitakse leevendust uuest kaifist.
Mis siis on tundesõltuvuse lahendus, võib küsida. Kas tundekülmus on siis parem?
Ei. Tundesõltuvuse lahendus pole selle vastand.
Lahendus pole tundekülmus. Vaid tasakaal.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar