Tõnu Viik: Eesti poliitilisest kultuurist „Harta 12“ meenutades ({{commentsTotal}})

Tõnu Viik.
Tõnu Viik. Autor/allikas: Elena Vareiko / ERR

Kuna poliitikas kujundavad ilma erakonnaorganisatsioonide kogenud funktsionäärid, on meie päevapoliitiline debatt aina informeeritum, esinemised aina enesekindlamad, üksteisele pihta andmine aina kiirem, solvumine ja kahetsused aina täpsemini suhtekorraldajate timmitud… ja tulemus aina monotoonsem ja vähem inimesi kõnetav, kirjutab filosoof Tõnu Viik poliitilist kultuuri muuta püüdnud pöördumise „Harta 12“ viiendal aastapäeval.

„Harta 12“ põhimotiiv oli mure eesti poliitilise kultuur käekäigu pärast. Tundus, et toonased neli parlamendierakonda olid asendanud poliitilised ideaalid häälesaagi eest saadava tuluga, mida investeeriti rohkem oma parteilise organisatsiooni kui Eesti huvides.

Sellise poliitika puutumatust serveeriti ülbelt, osutades sellele, et nad pole kas ühegi formaalsuse vastu eksinud või siis puuduvad avalikkusel tõendid nende vahele võtmiseks. Korrati mõtet, et poliitikud tohivad olla (või isegi peaksid olema) Eesti keskmisel kompetentsuse tasemel.

Sisuliselt olid Eesti poliitilise kultuuri probleemid vastutustunde puudumine, huvide väär fookus, demagoogia ja formalistlik asjaajamine.  

Kui me võrdleme ennast teiste demokraatlike riikidega, ei ole selles kõiges mõistagi midagi erilist ega katastroofilist. Need on demokraatia põlised probleemid. Aga sama enesestmõistetav on ka see, et nende nähtustega ei lepita ning et nende vastu võitlevad ka poliitikud ise.

Seda viimast oli vähevõitu. Mitu tipp-poliitikut kaitses avalikult demokraatlike väärtuste erodeerumist.

Kas täna käib Eesti poliitilise kultuuri käsi paremini?

Avalikku ülbust on minu arvates vähem ja demokraatia kandepind on pisut avaram. Eesti venelased on tasapisi muutumas poliitiliseks subjektiks. Paraku on poliitiliseks subjektiks saanud ka need, kes eelistavad lihtsakoelisi, seljaajust lähtuvatele emotsioonidele rahuldust pakkuvaid, kuid reaalses elus mittetoimivaid lahendusi. Või siis seda, et keegi avalikus ruumis argumenteerib selliste lahenduste poolt.

Poliitika on muutunud vaatemängulisemaks. Varem varjul olnud ühiskonnasegment mõnuleb olukorras, kus mõned poliitikud etendavad, et mõtlevad nii nagu nemad. See õigustab ja taastoodab igat sorti ärevaid tunge ja meeleolusid, mida inimese psüühika on võimeline genereerima.

Nüüdseks on need tungid leidnud oma koha nn peavoolumeedias ning ühiskondliku redeli kõige kõrgematelt pulkadelt kõlab soovitusi nendega „mõõdukalt“ arvestada.

Tõenäoliselt ootasime me kõik digitaalsest sotsiaalmeediast midagi enamat. Lootsime, et sellest kujuneb platvorm erinevate vaatenurkade väljatoomiseks, sisulise arutelu jätkamiseks ja täiendamiseks. Tundus, et see võib kaasa aidata paremale riigivalitsemisele ja isegi demokraatia uuele tasemele viia.

Täna peame tõdema, et kommentaariume kujundavad suurel määral parteikontorite, luureteenistuste ja muude avaliku arvamuse kujundamisest huvitatud osaliste trollid ja üksikud isehakanud, kes teadlikult proovivad „rahva häälena“ näida. Muidugi on ka häid näiteid, aga laias laastus on poliitilisest digimeediast saanud vahend dialoogi vältimiseks, vastanduste õhutamiseks ja konflikti eskaleerimiseks, ning sellisena toimib see eelkõige ühiskondliku ärevuse radikaliseerimise instrumendina.

Kui Yana Toom ütles, et eestlased on hääbuv rahvas, siis reageerisid sellele operatiivselt kõik meie poliitilise eliidi esindajad. Murti piike ja süüdistati konkurente reageerimise täpsuses ja sisus. Kas Toomil oli õigus seda öelda, mida tuleks arvata „sellistest“, kes niimoodi ütlevad, kas selline väljaütlemine ei vähenda Eesti usaldusväärsust ning ei peaks seetõttu olema taunitud jne…

Kui teadlased kirjutasid aastate 2016-2017 Eesti inimarengu aruandes, et tänase poliitilise liini jätkamise puhul rahvastikupoliitikat puudutavates küsimustes elab Eestis aastal 2100 umbes 700 000 inimest, siis ei reageerinud poliitikud sellele mitte kuidagi. Endiselt on Eesti poliitika suurim probleem võimetus tegeleda strateegilise perspektiiviseadega, mis ulatuks valimistsüklist kaugemale. (Kui nüüd poliitik ütleb selle peale, et vastavalt Eestis kehtivale poliitilisele süsteemile ta ei saagi valimistsüklist kaugemale mõelda, siis tuleb tagasi minna artikli algusesse.)

Kuna poliitikas kujundavad ilma inimesed, kes on erakondliku organisatsiooni kogenud funktsionäärid, siis on meie päevapoliitiline debatt aina informeeritum, esinemised aina enesekindlamad, üksteisele pihta andmine aina kiirem, solvumine ja kahetsused aina täpsemini timmitud suhtekorraldajate poolt… ja tulemus aina monotoonsem ja vähem inimesi kõnetav. On ootuspärane, et professionaliseerunud poliitika lennutab tippu poliittehnoloogia meistrid. Seetõttu on ka avalikku ülbust vähem ning asjadega kursisolek ja reageerimiskiirus on head.

Ideid, värskust, atraktiivsust ja inimestele kordaminekut on seoses poliitika professionaliseerumisega kahjuks vähem. Inimestele kordamineku puhul saab otsustavaks, kas poliitik näib ka tegelikult uskuvat millessegi peale oma erakondliku organisatsiooni. Kas temas on ka tegelikult mingit sisu peale truuduse ja lojaalsuse oma parteilisele organisatsioonile? •

Toimetaja: Rain Kooli



Kersti Kaljulaid

Kersti Kaljulaid: eesti keeles ongi olevik juba ka tulevik

President Kersti Kaljulaid tänas teenetemärkide üleandmisel Eesti inimesi viimase veerandsajandi jooksul tehtud töö eest. "Teie täna siin saalis kehastate kui üht kaunist pilku sellele tööle ja ta tulemustele. Te kõik olete ehitanud Eestit nagu ehitatakse kodu – niihästi sirkli ja höövliga kui ka kunsti ja muusikaga. See töö on korda läinud, nagu südamega tehtud asjad ikka."

Sagedased digiboksi restardid on paratamatus, ent igapäevaselt nendega leppima siiski ei pea.

Rike digiboksis: kümnendik Elisa kliente hädas igapäevaste restartidega

Tuhanded Elisa kliendid on viimasel ajal hädas oma digibokside sagedase restardiga. Ettevõte tunnistab, et kümnendikul nende klientidest on digiboksi tarkvararikke tõttu iseeneslikud taaskäivitused muutunud igapäevasteks. Konkurent Telia teeb aga digiboksidele plaanipäraseid tarkvarauuendusi kuni kaks korda nädalas.

uudised
Margus Tsahkna ja Toomas Sildam.
PIKK INTERVJUU

Tsahkna: ei soovi selle valitsuse langemist ega teiste valitsuste tegemistPIKK INTERVJUU

Mullu IRL-i esimehe ja kaitseministri koha jätnud, IRL-ist lahkunud Margus Tsahkna on osaline sõpruskonnas, kes pool aastat käib koos ning arutab Eesti elu üle. Kas sellest võiks sündida uus erakond? Parlamendis on tunda vanade olijate ärevust. Ajakirjanik Toomas Sildam külastas riigikogu fraktsioonidevälist saadikut Margus Tsahknat tema Toompea kabinetis.

Järjejutt: kuidas ma Muski auto ära varastasin
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: