Tekib tunne, et Eesti poliitmaastik on kui sõjatanner, kus tuleb pidevalt pooli valida. Oled sa kooseluseaduse poolt või vastu, ütled „Ei pagulastele“ või oled Euroopa Liidu tallalakkuja, oled sa EKRE poolehoidja või normaalne inimene, meeldivad sulle sotsid või oled nats, kirjutad alla saja nelja kirjale või meeldivad sulle naisepeksjad. Mitte ainult poliitringkonnad, vaid justkui kogu ühiskond on nagu ärritatud herilasepesa. 

Loomulikult pole Eesti siin üksi, ja paljugi sellest vastandusest jõuab meieni virtuaalse tõmbetuulena läbi rahvusvahelise alternatiivmeedia või ka kodumaiste tõlgete ning muganduste. 

Eks see on ajastu paratamatus. Isegi üllatav, et Eestis elas Berliini müüri langemise järgse ajastu majandusliberaalne poliitiline konsensus nii kaua, ja muude ühiskondlike lahkhelide üle arutlemist nimetati sotsiaalpornoks. Selgitan: kui külm sõda jagas maailma kaheks – turumajandusse uskuvateks liberaalideks ning käsumajandust ning sotsialistlikku utoopiat uskuvateks sotsialistideks ja kommunistideks – siis Berliini müüri langemine ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemine näitas paljudele, et õigus oli just esimestel. Päris ajaloo lõppu, nagu Francis Fukuyama omal ajal lubas, me siiski ei jõudnud.

Nüüd oleme suure eduga importinud endale valdavalt Ameerika Ühendriikidest kultuurisõjad ning vaidleme suure kirega teemade üle, mis jätnuks suure enamuse meist kümnend tagasi lihtsalt külmaks. Tuld õhutatakse seejuures nii paremalt kui vasakult. 

Kui Hardo Pajula rääkis möödunud nädalal reedeses päevakommentaaris sellest, kuidas ülikoolid toodavad vasakradikaale ning nood võtavad üle nii ülikoole, riigiaparaate kui eraettevõtteid, ning teevad sellega uusmarksistlikku revolutsiooni, siis pani ta ehk mööda ainult faktidega (või vähemalt üldistustasemega). Jutt ise oli üpris žanripuhas radikalism radikaalse demokraatia tähenduses.

Üks olulisemaid postmarksismi alustalasid, Ernesto Laclau (kes on paljus ka Pajula tsiteeritud Antonio Gramsci ideede edasiarendaja) ilmselt rõõmustaks tema teksti üle, sest sellise vastasseisu õhutamise ning teemade ja institutsioonide politiseerimise kaudu just hegemooniate murdmine ehk radikaalne demokraatia – ehk see nii-öelda uusmarksistlik revolutsioon – toimubki. 

Aga ei ole need ülikoolid nii paduvasakradikaalsed midagi. Paljud tänased tudengid on siiralt ja sügavalt mures selle vahu pärast, mida vasak- ja paremäär üles klopivad. Ja kui Pajula tõstatas oma kommentaaris õppejõudude riidekapi teema, siis minu omas on vaid üks loosungiga särk, sellel on graffitikunstnik Banksy illustratsioon ingliskeelse kirjaga „Kui valet piisavalt sageli korrata, muutub see poliitikaks“. Ja seda kurva nendinguna, mitte revolutsiooni lipukirjana. 

Heakene küll, eks poliitilised arengud kipuvadki käima omamoodi lainetena, kus konsensuslikumad perioodid vahelduvad polariseerunumate aegadega. Vaadakem kasvõi Austriat, kus viis aastakümmet valitsesid sisult põhivooluerakondade konsensusvalitsused. Avaliku diskussiooni politiseerumisel on negatiivsete mõjude kõrval (nagu ühiskondlik killustamine ja desinformatsiooni leviku oht) ka omad positiivsed küljed: see muudab inimesi poliitika suhtes tähelepanelikumaks ning suudab köita neidki, kes stabiilsetel ajajärkudel täielikku poliitilisse apaatiasse võivad vajuda. 

Ent praegu taban ma end mõttelt, kuidas hakkab välja nägema poliitiline diskussioon Eesti omariikluse sajandal sünnipäeval. Kust läheb piir ühesolemise ja poliitilise profiidi vahelt? Kas presidendi kõnele järgneb samuti avalike kirjade laviin eri osaliste vahel või suudetakse pidupäeva puhul jääda soliidseks? Kas keegi solvub ka järgmisel aastal toimuva üldlaulupeo pärast? Või saab selle kunstiline juht või mõni seal kõne pidanud isik kaela hoopis Eesti rahvusliku iseolemise õõnestamise ja eesti rahva reetmise süüdistused teistest õigemalt eestlaselt? 

Mõned hetked siiski võiks olla kõrgemal päevapoliitikast. Muul ajal tehke oma revolutsioone edasi. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.