Lugejakiri: me pole vaimsed värdjad

Hardi Volmeri nimetamine vaimseks värdjaks tema kolleegist rahvaesindaja Tiina Kangro poolt on täiesti uus tase (või pigem madalus) poliitilises suhtluses. Poliitikute vastastikune nägelemine on varemgi kirgi kütnud, seekord aga ületati ilmselgelt piir, mis eraldab väitlust sõgedast sõimust.
Tundub, et pärast „vaimset värdjat“ polegi enam kusagile laskuda, vähemalt riigikogulaste omavahelises arveteklaarimises.
Paljudele poliitikutele on jäänud mulje, et kord valituks osutuina võib endale kõike lubada – nii Kangro kombel kolleegi peal tigedalt hammast teritada, kui ka Volmeri viisil oma tööpõlgurlusega kelkida. Võta üks ja viska teist!
Aga mida lootagi, kui rahval puudub võimalus kord valitud lemmikut riigikogust või omavalitsuse volikogust tagasi kutsuda või mõnel muul viisil poliitpiruka juurde sattunud laiskvorste, ärplejaid ja tühikargajaid talitseda. Sellest johtubki poliitikute üleolev hoolimatus oma mundriau suhtes.
Ei järgnenud ju Kangro toorutsemisele ega Volmeri sisutule kiitlemisele riigikogu juhatuse adekvaatset reaktsiooni. Enam huvi pakub rahvaasemikele isikliku palgatõusu ettevalmistamine, millest ühtäkki on saanud Eesti riigi jätkusuutliku toimimise põhiküsimus.
Räuskamine pole rahvuslik
Püüd säilitada väärikus, inimlikkus ja üldtunnustatud eetikanormid ei peaks olema mõeldud mitte üksnes poliitikutele, vaid väärikas võiks olla kogu rahvas. Mida on meil kaotada, loobudes inetuste pildumisest, ründavast halvustamisest, teisitimõtlejate mutta tampimisest?
Kuni peame enesestmõistetavaks, et naabrit võib sõimata, teisiti arvajatel soovitada ennast põlema panna, noori vihata nende nooruse ja pensionäre kõrge vanuse tõttu; kui elu mõte on vaenlase otsimine, kelle peal santi tuju maandada, pole lootustki, et meil pole edaspidigi vaja oma eliidi pärast punastada.
Pigem prääksuvad juhuse tahtel poliitikasse sattunud peibutuspardid jätkuvalt seda, mis sülg nokka toob, pidades end üdini rahvuslikuks. Vahetades kantseliidi tänavaslängi vastu unustatakse, et äärmuste vahele mahub ka normaalne suhtluskeel, millega on võimalik väljendada nii seadusloome erinevaid aspekte kui ka nördimust stagneerunud kolleegi avameelitsemise üle.
Olgem rahvana väärikad
Kuni aga rahva väärtushinnangud on rikutud ja enesestmõistetava reaktsioonina tõuseb tegelik või ülekantud keskmine sõrm, ei suuda ka poliitiline eliit esindada üksnes rahva parimaid ja õilsamaid omadusi, nagu Rain Kooli oma sümpaatses naiivsuses loodab.
Paratamatult on poliitikud läbilõige rahvast, esindades ka madalust, silmakirjalikkust, väiklust, hoolimatust. Vaid siis, kui kogu ühiskond päev-päevalt püüab paremaks muutuda, on lootust, et ka rahva esindajad leiavad endas helgema poole.
Nobellist, 1964. aastal Eestitki külastanud Jean-Paul Sartre kirjeldas inimene olemist kui igapäevast võitlust koletisega, mis meis peitub. Mõelgem sellele, sest kui me ei vaevu olema rahvana väärikad, pole meil mingit õigust mõista hukka labaselt väljenduvaid, külmkapi varjus oma kirgi maandavaid ja vassivaid kilekotilembidest poliitikuid, sest meie oleme nad rahvana sünnitanud.
Tõuskem siis kõrgemale vaimse värdja seisusest, sest laulupeorahvas väärib voorimehesõimust paremat. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli