Aimar Ventsel: Eesti ja endine Suur Kodumaa ({{commentsTotal}})

Aimar Ventsel.
Aimar Ventsel. Autor/allikas: Tartu ülikool

Tegelikult võiks ja teinekord ka peaks võrdlema Eesti elu meie kunagiste saatusekaaslastega Nõukogude Liidus, leiab TÜ etnoloog Aimar Ventsel.

Kirjutan neid ridu istudes Tbilisi kohal mägede tippu ehitatud restoranis. Mu ees on liitrine kann valge veiniga, salat, taldrik hinkaalidega ja pudel limonaadi. Seda restorani peetakse üheks Tbilisi kallimaks, meie rahas maksan ma aga kogu selle ilu eest natukene üle kümne euro.

Elades Tbilisis hakkad tahes tahtmata võrdlema siinset elu eesti olmega. Gruusias on peaaegu kõik meile odav, ent palgad on ühe mu tuttava sõnade järgi "olematud". Tööpuudus on kohutav, tööd leiab vaid tutvuste kaudu. Sotsiaalhoolekanne praktiliselt puudub. Asi, mida ma oma gruusia tuttavatele ei julge isegi mainida on see, et minu ühe päeva päevaraha on natukene väiksem kui keskmine kohalik pension.

Kui võrrelda Eesti elu Norra omaga, siis polegi nagu midagi võrrelda. Kui panna võrdlus aga teise konteksti, siis on pilt teine. Eestis ei tule vist enamikel inimestel pähegi võtta võrdluse aluseks kuulumine kunagisse Nõukogude Liitu. Kuidagi nii võõrad ja kauged tunduvad paljudele need riigid. Tegelikult aga võiks ja teinekord isegi peaks.

Eesti on praegu enamikelt näitajatelt endiste nõukogude liiduvabariikide seas esimesel kohal. Kõrgeim keskmine palk, parimad teed, väikseim korruptsioon, parim äriajamiskeskkond. Peale Moskva Riikliku Lomonossovi nimelise Ülikooli on Eesti ülikoolid endise Liidu parimad (kes tunneb valdkonda, see teab et Lomonossovit seljatada on meil praktiliselt võimatu). Eesti on peale Turkemeenia ja Ukraina vist ka ainukene riik, kus Liidust väljaastumine oli päris veretu. Vilniuses ja Riias tapsid eriväelased inimesi, Venemaal hüpati tankide alla, Kasahstanis tapeti tudengeid, Tadžikistanis, Moldaavias ja Gruusias oli kodusõda, Kirgiisias olid etnilised progrommid.

Tänu Venemaa topelttollide eraldus Eesti majandus kõige edukamalt nõukogude plaanimajandusest – kui 1998. aasta Venemaa rublakriis tõmbas endaga kaasa suure osa Läti ja Leedu majandusest, siis Eesti jäi suhteliselt puutumata.

Gruusia majanduse lõi segi lühike kuid intensiivne kodusõda 1990-ndate algul ja sellele järgnenud pikk anarhiaperiood. Kui Gruusia elas nõukogude ajal vaieldamatult rasvasemalt kui Eesti (Gruusias pole näiteks kunagiolnud talonge), siis iseseisvumisalguse stardikapital SKT ühe inimese kohta oli Eestis jälle suurem (tänud Raivo Varele kommentaari eest!). Ent kodusõda hävitas Gruusias igasuguse ühiskondliku sidususe, see on ühiskond, kus igaüks võitleb iseenda eest ja võib iga kell sõbrale noa selga lüüa (ülekantud mõistes, muidugi!).

Seekord üürisin ma Tbilisis korteri äärelinna magalarajoonis Varketilis. See on nõukogudeaegne sünge paneelelamute rajoon räämas majade, putkamajandusega ning õuedes peetavata kanadega. Niimoodi võiks Lasnamägi välja näha pärast tuumasõda.

Varketili metroojaama juures seisab vineerist, plekist ja eterniidist putkadest väike improviseeritud turg. Ühes neist putkades on klassikaline rjumotšnaja – odav püstijalabaar, kus nii klaas veini, tšatšat või kodutehtud konjakit maksab umbes 15 eurosenti. Tulles ülikooli raamatukogust, tegin ma seal teinekord mõned napsid. Niimoodi vennastusin ma Dimaga. Dima on Gruusias sündinud venelane, kes on töötu ja elab oma abikaasaga vanemate rahalisel toel. Üks tema esimesi küsimusi minule oli et kuidas Eestis on lood tööga. Mina vastasin et tööd Eestis on, probleemiks on aga palgad. Dima vaatas mind arusaamatu pilguga. Gruusia probleem on totaalses tööpuuduses, palgad on juba teisejärguline küsimus.

Mu hästiinformeeritud gruusia tuttavad on veendunud, et Gruusia kodusõda poleks puhkenud kui poleks olnud Venemaa "omakasupüüdmatut" abi. Mingi ime tõttu Eestis omal ajal kodusõjaks ei läinud ja õnnestus vältida suuremaid kataklüsme. Isegi üheksakümnendad olid Eestis märksa pehmemad kui paljudes teistes Nõukogude Liidust eraldunud riikides: Venemaal näiteks ei makstud kohati kuni 2000-ndate alguseni palku, Kasahstanis elasid inimesed naturaalmajandusest, Gruusias kadus aastateks ära gaas ja elekter. Seega, paljudes asjades on Eesti mitte reegel vaid erand. Eesti selline erandlikkus ei tähenda aga, et me ei võiks ennast võrrelda teiste endiste nõukogude liiduvabariikidega. Võtame aluseks raamistiku – me olime kõik koos Liidus – ja vaatame mis nüüd edasi on saanud.

Ma ütleks, et enamiku endise Suure Kodumaa avarustes Eestit kadestatakse ja vaadatakse meile alt üles. Mäletan kuidas aastaid tagasi Riias kiitis ühiselamu komandant mulle Eestit – aluseks oli Tallinnas äsja avatud kalaturg. Sellist asja Riias ei olnud ja komandant valas selle eest Eesti kiitusega üle. Pole Riias minu teada siiani kalaturgu. Kasahhid kiidavad Tartu Ülikooli ja sooviks siia õppima tulla – Eesti ülikoolid on ainukesed eks-Liidu omad peale mõningate kesksete Venemaa ülikoolide, milles õppimist finantseerib Kasahstani riik.

Võrdluse tulemus sõltub kontekstist. Kui vaadata Norra poole, siis see võib olla eeskujuks sellele kuhu Eesti püüdleb. Kui aga pöörata pilk itta või lõunapoole, siis me näeme seda teed, mille Eesti on juba läbinud. Ja meile avanev pilt polegi nii kehvakülgne.

Toimetaja: Urmet Kook



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: