Külaskäik laevakaitsja koju
Indias vabaks saanud laevakaitsjad ja nende lähedased istuvad üle pika aja koos aastavahetuse peolauas, paljudel tunded nagu kihutaks Ameerika mägedel. Ajakirjanik Toomas Sildam käis reedel Haapsalus, kohtumas ühe laevakaitsja emaga.
Ainult mitte verd, palun.
Nii võiks täna õhtul mõelda Ülle Koha, Läänemaa haigla polikliiniku vanemõde. Ta on uusaasta ööl vereteenistuse koduses valves, Haapsalust 10 kilomeetri kaugusel madalas majas, mis mäletab viit põlvkonda ja kus pererahva teada räägivad seinad lugusid. Kodus tagasi on ka vanem poeg Kristo Koha (34), üks neljateistkümnest laevakaitsjast, kes üle nelja aasta Indias kinni istus, lõpuks õigeks mõisteti ja detsembri alguses Eestisse jõudis.
Seepärast tahabki Ülle Koha nüüd kodus olla ja loodab, et Läänemaal ei juhtu tänase valvekorra ajal õnnetust, kus ohver vajab vereülekannet. Siis peaks ta kohe haiglasse sõitma.
Aga nagu paljud vabaks saanud piraaditõrjelaeva Seaman Guard Ohio pardal olnud laevakaitsjate lähedased, ei tea temagi täpselt, kuidas on kõige õigem olla. Neli aastat muretsemist on muutnud neid kõiki, olid nad siis siin- või sealpool.
„Ole selline nagu oled,“ soovitas Kristo emale.
Ja võibolla köhatas seejärel või nuuskas nina. Kodumaine külmatunne on Indiast tulnutele köha ja nohu toonud. Mehed tõmbavad mütsid pähe ja seovad sallid kaela ümber, kui lähevad – konsulilt saadud ainus dokument ehk tagasipöördumistunnistus näpus – ID-kaarti ja passi nõutama ning siis end töötukassas arvele võtavad.Foto: Aurelia Minev/ERR
Vanasse, tegelikult uude ellu elavad nad sisse päev päeva haaval.
Kui Kristo merele läks, oli ta kodumajas remondiga alustanud ja lubas varsti jätkata. Tema noorem vend Karl õppis siis eduka kuulitõukajana Audentese spordikoolis, järgmise aasta juunis lõpetab aga juba Sisekaitseakadeemia. Kui India võimud laevakaitsjad kinni võtsid, oli Eesti president Ilves ja peaminister Ansip, Krimmis lehvis Ukraina lipp, tulumaksuvaba miinimum oli 144 eurot, Estonian Air lendas, Leedo praamid ujusid ja Edelaraudtee rongid sõitsid.
Eesti 2017/2018 nõuab harjumist.
2008 tuli Kristo tagasi Afganistanist, kus teenis pool aastat demineerijana kaitseväe välismissioonil. Otsis miine, teab ema. Rohkem eriti ei teagi, sest seal sõjas olnud sõdurite lähedased kuulevad tavaliselt üldse napilt, et mis ja kuidas.
Ent siis oli kõigil selge, millal mehed Afganistanist koju tulevad. Kui Tuticorini kohtunik mõistis jaanuaris 2016 laevakaitsjad – kes olid selleks ajaks Indias kinni olnud 26 kuud – viieks aastaks vangi, kirjutas Kristo emale: „Kindlasti me siit pääseme. Aga ma ei tea päeva, ei tea kuud ja ei tea aastat.“
Üks pealtnäha oluline erinevus on kaitseväe missioonil ja piraaditõrjel veel. Afganistanis sõdisid meie sõdurid Eesti lipu all Eesti huvide eest, laevakaitsjad olid aga erafirma palgal. Kuid nad on Eestist pärit, enamik Eesti kodanikud ja Eesti püüab võõrsil hättasattunud kaasmaalased ikka koju tuua, võtku see aega, mis võtab.
Indias käivad asjad aga India kombel. Õigusemõistmise käänakud on kordades keerulisemad, kui intensiivõenduse eksamiks valmistumine (seda Ülle Koha praegu Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tudengina teeb). Indias kipub aeg, vähemalt kohalikele ametnikele, seisma jääma. Mitte laevakaitsjate emadele, naistele, õdedele.
Nemad uskusid, et mehed on süüta, et piraaditõrjelaeval ei olnud ebaseaduslikke relvi ja laev ei olnud India vetes. Nad ütlesid, et Eesti ja India vahel jõustunud vangide vahetamise leping, mis tooks end süüdi tunnistanud mehed Indiast koju karistust edasi kandma, ei puuduta laevakaitsjaid, sest nemad pole ju süüdi: „Mul ei ole vaja poega selleks Eestisse, et teda Eesti vanglas kallistada.“
Nad saatsid sinna kaugele pakke, ka ajalehti ja raamatuid, kus ainuüksi saatekulu oli 10 eurot kilo kohta, viiekilosel pakil seega 50 eurit. Ülle Koha istus elus esimest korda lennukisse, Kristo sõber Rain ja veel nelja laevakaitsja lähedased toeks kõrval, et Amsterdami ja Dubai kaudu lennata Chennai vanglasse poega vaatama ning sai kolmel päeval õiguse paaritunniseks kohtumiseks.
Oli neid, kes müüsid siin Eestis oma auto, et Indias hätta sattunud poega, venda või meest toetada. Ülle Koha õnneks mitte, sõbrad tulid appi: „Raske tunne oli abi vastu võtta, aga see oli nii vajalik, ilma poleks hakkama saanud.“
Meie välisministeeriumi kiidab ta samuti. Eriti muidugi juriidiliste ja konsulaarküsimuste asekantslerit Annely Kolki, kes novembri lõpupäevil ja detsembri alguses näris end läbi India bürokraatiast, et lõpuks õigeks mõistetud laevakaitsjad ka lõpuks kiirelt koju pääseksid.
Nii ongi tänane vana-aasta õhtu neljateistkümnes peres eriline, sest neljad, mõnel mehel isegi viied jõulud ja aastavahetus on neil kodus vahele jäänud
„Soovin, et Kristo ja teised laevakaitsjad saaks... Kas on õige öelda hingerahu? Jah, et leiaks hingerahu, saaks töö ja kui võimalik, unustaks need neli aastat.“
Ülle Koha jääb kahtlema.
„Kindlasti ei ole seda võimalik unustada, aga et võimalikult vähe mõtleks India neljale aastale.“
Kaks soovi on tal veel.
„[Välisministeeriumi asekantsler] proua Annely Kolk, et teil hästi läheks. Kõigile, kes mind ja üldse laevakaitsjate lähedasi aitasid – rõõmu, tervist, õnne, edu. See oli meile aeg, kui mõistsid, kui palju on sul sõpru. Aitäh teile kõigile.“
Kristo Koha ennast ma ei näinudki. Tema oli sõitnud Rakverre kamraad Andrese 5-aastaseks kasvanud tütart vaatama. Andres, kaitseväelane, teenib praegu Afganistanis.
Rahulikku uut aastat kõigile neile meestele ja kõigile nende lähedastele.
Toimetaja: Priit Luts