Kui kaugele Eesti aruteludega jõudis ja millised küsimused osutusid keeruliste läbirääkimiste peamisteks piduriteks, selgitas ERRile Merili Oja, justiitsküsimuste nõunik Eesti ELi alalises esinduses. (ERRi uudisteportaali varasemat lugu sel teemal saab lugeda siit.)

Mis juhtus, et Eestil jäi eesistumise ajal autoriõiguse reformis kokkulepe leidmata?

Me räägime praegu ainult direktiivist, sest meil oli tegelikult ka autoriõiguse määrus, kus me saavutasime riikide vahel kokkuleppe ehk mandaadi, mille põhjal saavad alata läbirääkimised Euroopa Parlamendiga.

Direktiivi osas arvasime tegelikult algusest peale sihte seades, et arutelusid on tehnilisel tasandil vaja pidada veel päris palju. Me rääkisime juba eesistumist planeerides omakeskis, et arvatavasti pole liikmesriikide mandaadi saavutamine meie eesistumise ajal reaalne, just sellepärast, et direktiivis on koos hästi-hästi palju erinevaid teemasid, mis tekitavad väga vastuolulisi arvamusi, niisiis võib osutuda keeruliseks leida nende vastuoluliste arvamuste vahel keskteed.

Teine põhjus oli korralduslik: enne meie eesistumist oli tegelikult viis eelnõud, mida menetleti sisuliselt ühes ja samas autoriõiguse töögrupis. Päris paljudes liikmesriikides vastutas eelnõude eest ainult üks ekspert, mistõttu saime oma eesistumisse kandunud autoriõiguse reformi osadele ehk direktiivile ja määrusele kulutada ka vähem aega, kui senised eesistujad.

Kas ma saan õigesti aru, et peamised vastuolud keerlesid lõpuks artikkel 11 ja artikkel 13 üle?

Täpselt nii. Kõige vastuolulisemad olid artikkel 11 ehk kirjastajate õigus ja artikkel 13, mis loob, maakeeli öeldes, platvormidele kohustused või käsitleb nn value gap'i.

Alustame ehk artikkel 11st, mis peaks tagama kirjastajatele lisatasu, kui nende väljaande lugusid jagatakse sotsiaalmeedias. Justiitsministeeriumi ametnikud on sisuliselt otse öelnud, et see on Saksa kirjastuste lobi. Miks Euroopa Liit siis seda teemat edasi püüab arendada? Kas ülejäänud liikmesriikidele ei lähe see teema niivõrd korda, et sellele vastu seista, või on seal ka tugevalt vastu kõlavaid hääli?

Tegelikult on ka liikmesriike, kes on sellele artiklile tugevalt vastu. Nõukogus ongi meil väga suur lõhe, mistõttu pole me seda artiklit enam edasi arutanud, peale seda kui me panime eesistujana lauale kaks alternatiivi kokkuleppeks. Üks alternatiiv oli minna edasi Komisjoni algse ettepanekuga: jääda kirjastajate õiguse juurde, aga täpsustada natukene skoopi ja lahendada liikmesriikide jaoks probleemseid teemasid, selgitades täpsemalt, mida Komisjon oma ettepanekus mõtles.

Me panime skeptiliste riikide soovil lauale ka alternatiivse ettepaneku, n-ö presumptsiooni kirjastajate õiguste kohta. See tähendab, et eeldatakse, et kirjastajatel on õigus minna kohtusse ja teha litsentsilepinguid – seal on muidugi palju tehnilisi elemente juures, aga see on põhiline erinevus sellest, mida Komisjon esialgu pakkus. Töögrupis said mõlemad valikud seesuguse toetuse, et mõlemal on olemas blokeeriv vähemus. See tähendab, et kummagi valikuga ei saaks otseselt edasi minna.

Mis need sisulised argumendid kummalgi poolel on?

Kirjastajate õigus oleks tugevam viis, kuidas kirjastajad saaksid oma õigusi kaitsta. Selle lähenemise pooldajad ütlevad, et presumptsioon pole piisavalt tugev ja ei anna neile piisavalt kaitsemeetmeid.

Teine pool, kes on kirjastajate õiguste vastu, ütlevad, et kirjastajad on kogu aeg kurtnud jõustamisprobleemi üle, mille peaks presumptsioon lahendama. Kirjastajate õigus looks samas liigse kaitsekihi.

Kummale poolele Eesti asub, kui me enam eesistuja pole?

Vabariigi Valitsuse kinnitatud seisukohad on eelmisest aastast sellised, et me toetasime kirjastajate õigust, aga klausliga, et ligipääs sisule peab olema tasakaalustatud või kaitstud. Meie seisukohas olid mõlemad elemendid tasakaalu leidmiseks.

Kuna me oleme seda eelnõu ise menetlenud ja kompromisse leidnud, siis järgmise aasta alguses peame veel jätkama honest broker'i (ausa vahendaja – toim.) rolliga, sest natukene naljakas oleks hakata kohe esimesest jaanuarist enda kompromissidele vastuväiteid esitama.

Kaja Kallas on viidanud, et väiksemad kirjastajad võivad artikkel 11 tõttu sattuda halvemase seisu, kuna neil on keerulisem platvormidega häid tingimusi läbi rääkida, mis muudab neid omakorda näiteks sotsiaalmeedias vähem nähtavaks. Kas see ei sea ka Eesti kirjastajaid kehvemasse olukorda?

Ka minu juures on käinud väiksemad kirjastajad selliseid positsioone esitamas, ka siin Brüsselis. See ei ole arvatavasti minu öelda, kuna meie Vabariigi Valitsuse seisukoht on hetkel selline, et me sisuliselt toetame seda õigust, aga teatavate tingimustega: me peame leidma tasakaalu erinevate elementide vahel ja kindlasti on väikeste kirjastajate mure üks element, mida kaaluda, kui lõpuks edasi minnakse.

Artikkel 13 näeb ette, et internetiplatvormid peaksid hakkama monitoorima ja automaatselt filtreerima kasutajate üles laetud sisu, et tuvastada autoriõiguste rikkumisi. Internetivabaduste eest võitlejad — nende hulgas ka Eesti Inimõiguste keskus — on nimetanud seda tsensuuriks ja kirjutanud Euroopa Liidu institutsioonidele kirja, kus palusid selle osa eelnõust välja võtta. Mis seisus see arutelu on?

Me tegime kokku kolm erinevat kompromissettepanekut. Tegime neid samm-sammult töögrupi arutelu tulemuste põhjal, olenevalt millise sisendi me liikmesriikidelt saime. Vaatasime, millises suunas soovis enamus edasi liikuda ja üritasime seda soovi kuidagi tekstiliselt kajastada.

Viimase töögrupi viimane tekst väga suurt toetust ei saanud, mistõttu otsustasime järgmise eesistujaga viia artikkel 13 ja artikkel 11 poliitilisele tasandile, et saada poliitilisi suuniseid. Me koostasime COREPERi (alaliste esindajate komitee — toim.) tasandi aruteluks küsimused, aga millal neile vastamiseni jõutakse, on muidugi Bulgaaria eesistumise otsustada.

Kui tõenäoline see on, et filtreerimise osa ei pandagi lõplikusse direktiivi, sest nagu inimõiguste organisatsioonid välja on toonud, siis isegi vihakõne ja terrorismi puhul pole seni ennetavat filtreerimist kasutatud. Audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi arutelus leiti kultuuriministeeriumi audiovisuaalmeedianõuniku Mati Kaalepi sõnul samuti, et ennetav videote kontrollimine internetiplatvormidel pole mõeldav, et hoida ära näiteks alaealisi kahjustavat sisu või vihakõne.

Pooleteise aasta jooksul on töögruppides heal juhul üks-kaks liikmesriiki selgelt küsinud, et ehk võiks artikkel 13 ära kustutada. Praeguste arutelude pinnalt ütlen, et on väga ebatõenäoline, et artikkel 13 mingilgi viisil lõplikku kompromissi ei jõua, aga samas ei tea kunagi, kuidas liikmesriikide positsioonid muutuvad. Ma ei ole ennustaja, aga vähemalt praeguse pinnalt pole seda ette näha.

Aga milline see töötav lahendus siis olema peaks? On ju teada, et need probleemid, millele kriitikud on viidanud, on päriselt olemas: näiteks on autoriõigustega lubatud teatud tüüpi sisu, mida sisutuvastusfiltrid ära ei tunne. Näiteks paroodiad.

Kõigepealt peame ära ootama poliitilised suunised, kuhu liikmesriigid liikuda soovivad. Ja kui liikmesriigid lõpuks ära otsustavad, kuhu nad suuna seavad, siis peab oma positsiooni otsustama ka Euroopa Parlament, peale mida algavad triloogid, kus võib tulla üldse kolmas lahendusvariant. Selle arusaamani, milline tuleb lõplik lahendus, läheb veel aega.

Kas te saate pisut avada, kuidas need läbirääkimised välja näevad? Kaja Kallas rääkis, et Parlamendis on läbirääkimised olnud küllaltki metsikud: sakslased on väga jõulised, ähvardavad, vahetavad hääletusel komisjoniliikmeid. Kui teravad on Nõukogu arutelud?

Ma arvan, et meil väga teravad ei ole. Seisukohad on kindlasti hästi vastuolulised, aga töögrupis on üpriski rahulik olnud, eriti direktiivi puhul. Keerulisem või suuremate emotsioonidega oli pigem määrus, aga isegi seal polnud selliseid näiteid.

Kas teil on kahju ka, et see asi jääb nüüd pikalt vinduma?

Me loodame, et päris pikaks ajaks ikkagi ei jää. Ka Euroopa Ülemkogu on seadnud eesmärgi, et 2018. aasta lõpuks tuleb juba Euroopa Parlamendiga kokkulepe saada ning bulgaarlasedki on selle oma prioriteediks seadnud. Ma olen veel siiski optimistlik ja arvan, et järgmise aasta jooksul peaks selle failiga kuhugi ikkagi jõudma.