See ei tule vast suurt kellelegi üllatusena, et Eesti eesistumise läbiv teema oli digitaalsus: seda igas vallas, mida poole aasta jooksul käsitleti, alates kaitsevaldkonnast ja lõpetades põllumajandusega. Eestlastes on digiteemadega keeruline elevust tekitada, kuna paljud kõnealused hüved on Eestis juba olemas. Võtkem kas või digiallkiri, mille sai mõne kuu eest esimene ELi õigusakt ja mida presenteeriti Strasbourgis suisa allkirjastamisšõuga, samas kui paljud eestlased enam dokumente teisiti ei kinnitagi.

Eesti huvi on poolaasta jooksul olnud kodumaiste arengute asemel, et digihüved jõuaksid ka ülejäänud Euroopasse: et piiriülene tegutsemine oleks mugavam ja et Euroopa Liit oleks maailmas konkurentsivõimelisem, olgu siis tuleviku töövormideks valmistudes või uutes digiarengutes juhtrolli haaramisel, selle asemel et praegusel moel USA-l sabas sörkida.

Eesti ei saavutanud digivaldkonnas kõike, mida lootis, kuid paistab, et ülejäänud Euroopa poliitikud võtsid meie hoiatusi, üleskutseid ja ponnistusi tõsiselt ning digiareng on võetud päevakavasse. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker hurjutas Tallinnas digiarengut pidurdavaid kolleege, kelle tõttu on 24-st digitaalse ühtse turu failist võetud vastu vaid kuus. Tundub, et Eesti eesistumise lõpuks on vähemalt jää murdunud ja ametnikud paistavad lootusrikkad, et 2018. aasta lõpuks jõuab Euroopa siiski plaanitult digitaalse ühisturu lävele.

Sotsiaalvaldkond on Euroopa Liidus küllaltki valuline teema, mida koordineerida. Seda näitasid ka vastuolulised reaktsioonid, kui sotsiaalministrid sõlmisid kokkuleppe lähetatud töötajate direktiivis, mis oli Prantsusmaa jaoks sisepoliitilistel põhjustel üks Euroopa koostöö prioriteet. Kokkuleppe mõjude üle on ettevõtjatel erinevad arvamused, kuid eesistumise ametnikke tasub tunnustada selle eest, et kompromiss sai lõpuks nii laiapõhjaline, et sellele hääletas otseselt vastu vaid neli riiki, kuigi esialgu oli vastuseis oluliselt suurem.

Paraku jäid paljud Eesti tõstatatud teemad vaid arutelu tasandile, näiteks ei sündinud konkreetseid tulemusi ega eelnõusid tulevikutöö, e-tervise ega alkoholikahjude vähendamise teemal. Küll aga suutis Eesti luua korda sotsiaalkindlustuses ja muuta seega pisut selgemaks nende perede elu, kelle liikmed elavad erinevates riikides.

Eesti eesistumist on kiidetud hea kliima loomise eest: seda piltlikult ehk senisest sõbralikuma poliitilise õhkkonna poolest Euroopas, aga ka sõna otseses mõttes. Eesti jõudis poole aasta jooksul lõpule kõikide Pariisi kliimaleppe eesmärkide saavutamiseks vajalike eelnõudega. Liikmesriikide erinevaid majandustaustu ja traditsioone arvesse võttes ei sündinud need kokkulepped sugugi kergelt ja täisskoor pole enesestmõistetav.

Sise- ja justiitsküsimustes keskendus Eesti esmajoones erinevate infosüsteemide arendamisele ja koostöövõime parandamisele. Eelkõige nähakse vajadust info järele kolmandatest riikidest pärit isikute kohta, mis jääb praegu pahatihti ühte liikmesriiki toppama. Edaspidi peaks liikuma info väljapoolt ELi pärit kodanike kohta sujuvalt kõikide liikmesriikide vahel.

Siseturvalisusega käsikäes käib migratsiooniküsimus, mida suursaadik Kaja Tael nimetas otsekoheselt mürgiseks teemaks. Eestil tuli kohe eesistumise alguses leppida liikmesriikidega kiirelt kokku Vahemere keskosa rändetee tegevuskavas. Kokkulepe andis Itaaliale voli haarata ohjad ja teha Liibüaga koostööd, mis on viinud küll Vahemerel uppunute arvu vähenemiseni, kuid on pannud migrandid Liibüas olukorda, mida inimõiguste organisatsioonid on nimetanud sügavalt ebahumaanseks.

Kaitsevaldkonda ei nähta traditsiooniliselt Euroopa Liidu pärusmaana, mistõttu on Eesti eesistumisperiood olnud suur mõttemuutuse aeg nii Euroopale tervikuna, kui ka Eestile. Selles vallas oli kahtlematult suurim ja käegakatsutavaim saavutus PESCO loomine.

Samas tasub tunnustada ka Eesti panust küberjulgeolekusse, millele on liit seni vähe tähelepanu pööranud, olgugi et juba praegu on selge, et küberruum on tuleviku lahinguväli. Kaitseministeerium pani ministrid küberrünnakuid läbi mängima ja septembri keskel tuli Euroopa Komisjon Eesti õhutusel välja küberjulgeoleku strateegiaga. Kui Eesti selle ettepaneku esiti tegi, oli Komisjoni "huvi kasin", kui korrata riigikantselei ELi asjade direktori Klen Jääratsi diplomaatilist sõnakasutust.

Rahanduses tuli Eestil vedada keerulisi läbirääkimisi ELi järgmise aasta eelarve ja nn Junckeri fondi tuleviku teemadel, aga mõlemaga jõuti edukalt tulemusele. Enim paistis Eesti silma maksumuudatustega, ennekõike digiettevõtete maksustamisega, aga ka piiriülese e-kaubanduse maksusüsteemi muutmisega, kuivõrd ELis pole käibemaksu osas ammu midagi ära tehtud.

Põllmajanduse saavutuste nimekiri on küllaltki napp. Eelkõige pööras Eesti tähelepanu sellele, kui kehvasti saavad põllumehed hakkama üha ebastabiilsemas ja kriisiderohkemas keskkonnas. Uued kriisijuhtimismeetmed said Omnibusi määrusesse ka kirja. Paraku ei vaimustunud Euroopa aga hävinevate muldade teematõstatusest.

Väga palju auru läks kalapüügikvootide läbirääkimistele, mis muutuvad üha lähenevate kliimaeesmärkide tõttu järjest pingelisemaks ja ületasid pikkuselt kõik teised eesistumise kohtumised.

Kaja Tael nimetas ERRile ühe suurima eesistumise kahetsusena, et lõpule ei jõudnud ELi vabakaubanduslepped Uus-Meremaa ja Austraaliaga, kuna need jäid suuremate kaubanduslepete taha toppama. See-eest on Eestil näidata ette läbi aegade mahukaima kahepoolse vabakaubandusleppe tekst Jaapaniga. Samuti jõuti ühele poole väga vastuolulise ja kaua vindunud kaubanduse kaitsemeetmete uuendamisega.

Energiavaldkonnas püüdis Eesti samuti peaaegu täisskoori. Eriti oluline on, et ühele poole jõuti kõigi nelja puhta energia paketi eelnõuga, mis puudutavad elektrituru korraldust. Tulevikus võib selle tulemusel oodata rohkem taastuvenergiat, tarbijate suuremat osalust elektriturul ning puhtamat keskkonda.

Eesti eesistumine tegi transpordiministrite elu mõnes mõttes keerulisemaks, kuna lähetatud töötajate kompromissi hinnana tuli tõsta kokkuleppest välja maanteetransporti puudutav osa, mida peavad nüüd hakkama arutama transpordiministrid — läbirääkimised Parlamendiga juba käivad. Taolisi poliitiliselt tundlikke teemasid on ministrite laual veelgi, sealhulgas liikuvuse pakett, mida Eesti ei suutnud laia haarde ja poliitiliselt tundlike küsimuste tõttu läbi hammustada.

Välispoliitika teemad ulatuvad mõistagi erinevatesse valdkondadesse, kuid eraldi tasub esile tõsta kaht tippkohtumist. Idapartnerluse tippkohtumist on kombeks korraldada Ida-Euroopa liikmesriikidel — Eesti jätkas seda traditsiooni viiendat korda. Olgugi, et tippkohtumisel kaldus arutelu idapartnerite ELiga liitumise perspektiivile, peavad diplomaadid idapartnerlustegevust siiski õnnestunuks, kuivõrd kuus partnerit said ohtralt tähelepanu ka teistel eesistumise üritustel.