Rain Kooli: kuningas Saul(i)
Maailma ilmselt tuntuim Saul on piibellikus käsituses esimene Iisraeli kuningas. Neil, kel on kalduvust uskuda ennetesse, pole selle teadmise juurest kuigi keeruline tõmmata paralleeli tema 3000 aastat hilisema nimekaimuga kauges põhjamaa riigis.
On ju tavas, millega iisraellased nõudsid omal ajal endale „valitsejat, milline teistelgi rahvastel on“ midagi äravahetamiseni sarnast selle sooviga juhitud saada, millest lähtudes Soome elanikud valisid endale teist korda järjest presidendiks Sauli Niinistö. Ja Niinistö elukäiku võib vastava tahtmise juures samuti justkui Jumalast juhitut näha – koos tõusude ja löökidega.
Sellega – ja tõsiasjaga, et kumbki Saul pole olnud vaene ega tähtsusetu – sarnasused aga ka piirduvad. Eriti ühes asjas. Kui esimene tuntud Saul sõdis küll ammonlaste, küll vilistide ja teiste Iisraeli laste vaenlastega, siis Soome Sauli püüab teha kõik selleks, et sõdu vältida.
Kusjuures täiesti siiralt. Olen Sauli Niinistöga korduvalt kohtunud ja teinud mitu intervjuud. Üks neist kohtumistest oli aga eriti pikk ja mulle on meelde jäänud, kuidas Niinistö südamevalu maailma käekäigu pärast ei kadunud ka siis, kui kaamerad seiskusid. Vastupidi – kindlasti kogu aeg kuhugi kiirustav president pidas vajalikuks jagada pikalt oma muret selle üle, et justkui pisut soojenema hakanud Venemaa ja lääne vaheline suhe sai taas tagasilöögi.
Ma usun, et Sauli Niinistö usub siiralt, et tal on missioon olla ida ja lääne, USA ja Venemaa vaheline „rahutagamisjõud“, see kuullaager, mis hoolitseb selle eest, et üleilmne masinavärk kinni ei kiiluks. Taolise seisukoha üle võib ju naerda, aga näidake mulle see Euroopa väikeriik, mille riigipea on viimase aasta jooksul kohtunud USA, Venemaa ja Hiina liidriga… ning paistnud nende kõrval peaaegu võrdne.
Näidates peaaegu juba kuningale sobivat poolehoidu ja andes Sauli Niinistöle ajaloolise mandaadi kohe esimeses hääletusvoorus osutasid soomlased, et valivad stabiilsuse. Elukogenud, tasakaalustava ja rahustava riigimehe kuvandit hoolega loonud ja hästi alal hoidnud Niinistö sobib sellesse aega, mil rahud kipuvad jälle kuumad ja sõjad külmad olema. Ja kuigi teine ametiaeg – mille järel pole ju enam midagi kaotada – annab presidendile teoreetiliselt rohkem tegutsemisvabadust ja mänguruumi, pole oodata, et Niinistö neid kuigi aktiivselt kasutama hakkaks.
Vähemalt mitte selleks, mida võib tõlgendada kui paadikõigutamist. Aga ka mitte selleks, mida võib näha kui rahvavõimu murendamist.
Soomes on nimelt esitatud ka mureseguseid hinnanguid, mille kohaselt on ühe mehe nii suur populaarsus oht demokraatiale. Ma ei jaga seda muret.
Pigem võiks pisut murettekitavaks pidada tõika, et värske küsitluse kohaselt on kaugelt üle poole soomlastest ise valmis presidendi võimu lisama, muu hulgas küsimustes, milles tal praegu sõnaõigust pole – näiteks on 60 protsenti soomlastest valmis andma presidendile õiguse otsustada parlamendi laialisaatmise ja peaministri isiku üle.
Õnneks on siiski ka nii, et populaarsus ei muutu automaatselt autoritaarsuseks, kõik sõltub populaarsuse objektist. Ja Sauli Niinistö on osutanud – viimati eile õhtul pärast valimistulemuse selgumist intervjuusid andes –, et ta suudab (Tolkieni „Sõrmuste isandat“ laenates) „võimusõrmuse“ kiusatusele vastu seista ning tal ei ole ambitsiooni presidendina võimukoondamise teed minna.
Seega – nüüd, mil Eestiski on harjutud Sauli Niinistö eelarvamustevaba välispoliitilise tegevusega (ning loodetavasti aru saadud ka sellest, et Soome tegelikult positsioneerib end sõjaliselt kindlasti n-ö lääne bloki osana), võib rahulikult tõdeda, et Niinistö on endiselt hea president. Eestit võib-olla mitte palavalt armastav, aga kindlasti sooja semulikkusega kohtlev. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.