Sarnaselt üldise rahvastikukriisiga seisavad pea kõik Eesti erakonnad silmitsi liikmeskonna langusega. Alates 2015. aasta algusest selle aasta märtsini on Eesti erakondadega liitunud 5222 inimest, kuid samal ajal on lahkunud 6552 liiget, kellest 674 lahkumisavalduse kirjutajat otsustas siiski jätkata poliitilist tegevust mõnes teises parteis.

Ainsatena jätkavad veel kasvamist 14 850 liikmega Eesti suurim erakond Keskerakond ja 8350 liikmega EKRE, kuid seda eeskätt eakamate inimeste toel (ehk mõlemad parteid jätkavad, nagu kogu Eesti elanikkondki, vananemist). EKRE puhul on sobiv lisada, et liikmeskonda pigem taastatakse, kuna hetkel jäädakse veel tuhandete liikmete võrra maha Rahvaliidu kuldaegade mastaabist.

Samal ajal on märgatavalt kahanenud nii Reformierakonna, IRL-i kui ka sotsiaaldemokraatide liikmeskond ning uute liikmete juurdevool nendesse on praktiliselt peatunud. Vabaerakonna liikmeskond on absoluutnumbrites vähenenud küll marginaalselt, kuid seda põhjusel, et erakonna liikmeskonnal pole eriti kuhugi kahaneda. Kusjuures on üsnagi märgiline, et neli aastat pärast erakonna asutamist on riigikogusse kuuluval parteil vähem liikmeid kui erakonna asutamise hetkel.

Oluline on tähele panna ka ligi kaheksa aastat suurema tähelepanuta tegutsenud ja toetusküsitlustes pidevalt valimiskünnise all paiknenud roheliste liikmeskonna arenguid. Tartu ülikooli politoloog Martin Mölder kirjutas 5. aprilli Postimehes, et roheliste erakonna toetusel on võimalik ainult kasvada ning et rohelise maailmavaate esindajatel on olemas kindel valijabaas. Sama põhimõte kehtib ka nende liikmeskonna kohta. Roheliste suurim vaenlane on nemad ise. Kui üheksa aastat tagasi oli rohelistel 1600 liiget ehk üle 50 protsendi rohkem kui praegu, siis peamine liikmete väljaastumise põhjus olid eelkõige sisemised vastuolud, mitte üldine poliitiline konjunktuur. Viimasel neljal aastal ei ole roheliste liikmete arv aga praktiliselt langenud ning on stabiliseerunud 1050 liikme tasemele.

 _{Allikas: Priit Kallakase arvutused Äriregistri andmete põhjal}

Parteid on kaotanud poliitikavälised funktsioonid

Eesti demograafilisel olukorral on parteide liikmeskonna kahanemisele ja vananemisele märgatav mõju. Samas väheneb erakondadesse kuuluvate inimeste arv üle terve Euroopa. Seda tingivad eelkõige riigipiire ületavad ühiskondlikud muutused.

Võrreldes kümne ja enama aasta taguse ajaga on parteid kaotanud poliitikavälised funktsioonid. Lootus heale karjäärile, seltsiline tegevus või meeleolukad suvepäevad ei ole enam inimeste jaoks määravad stiimulid erakondadega liitumisel. Inimeste psüühika ja vajadused ei ole samas aga muutunud. Meelelahutus, töökohad, ühiskondlik tunnustus ja kõik Maslow’ püramiidi astmed on jätkuvalt olulised, kuid nende saavutamiseks ei nähta enam erakondi vahelülina.

Teine, kuid globaalselt kindlasti olulisem ühiskondlik muutus, mis puudutab kõiki, kuid eeskätt just nooremat põlvkonda, on sotsiaalmeedia esiletõus. Selle mõjusid on põhjalikumalt käsitlenud Tallinna ülikooli dotsent Katrin Tiidenberg raamatus „Ihu ja hingega internetis“. Inimesed ei pea info ja „absoluutse tõe“ kuulamiseks enam kodust lahkuma, vaid see kõik tuleb koju kätte „kõige usaldusväärsematest allikatest“ – ehk sõpradelt.

Üha rohkem leitakse, et arvamuse väljendamiseks ei pea enam astuma poliitilistesse organisatsioonidesse, vaid seda on märksa mugavam ja turvalisem teha poolanonüümselt, kodus diivanil istudes. Sotsiaalmeediakeskkondades väljendatakse seisukohti äärmuslikumalt kui silmast-silma teistega väideldes ning samas on tagatud ka arvamuse suurem leviala. Seega on sotsiaalmeedia hakanud üle võtma üht poliitilistele organisatsioonidele aastakümneid ainuomast – arutelufoorumi – funktsiooni. 

Siinkohal viskan edasisteks uurimisteks õhku hüpoteesi. Keskerakonna ja EKRE liikmeskond on ülekaalukalt kõige eakam Eesti erakondade seas. Kuna vanem põlvkond ei ole nooremate poliitikahuvilistega võrreldes sama aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja, on Keskerakond ja  EKRE seetõttu säilitanud oma mittepoliitilised funktsioonid, suutes pakkuda mittevirtuaalset sotsiaalset meelelahutust ja kuuluvustunnet. Selle tulemusel jätkub neist kumbagi liikmeskonna kasv ainsatena Eesti poliitmaastikul.

Ehkki summaarselt väheneb erakondade liikmeskond pea igal pool Euroopas, ei vähene liikmete arv kõigis parteides. Enim liitlasi kaotavad vanemad peavoolu-massiparteid ning eelkõige sotsiaaldemokraatlikud ja traditsiooniliselt usupõhised (nt kristlikud demokraadid) erakonnad. Näiteks Rootsis kuulus 1985. aastal 17 protsenti valijaskonnast ehk 1,2 miljonit inimest erakondadesse; selle näitajaga oldi Euroopa esirinnas. Nendest 1,2 miljonist tervelt 72 protsenti kuulus sotsiaaldemokraatlikku erakonda. Pärast kollektiivsete liikmete keelustamist 1990. aastal (ehk pärast seda, kui ametiühingud ei võinud tervikuna parteidesse kuuluda) kahanes Rootsi erakondadesse kuuluvate inimeste arv hüppeliselt ning 2017. aastal kuulus kuningriigi poliitilistesse organisatsioonidesse vaid 3,4 protsenti valijaskonnast.

Eestil on seevastu parteistunud 6,3 protsenti valijatest, millega ollakse Euroopa viie kõige parteistunuma riigi seas. Sotsiaaldemokraatide liikmeskonna vähenemise teiseks põhjuseks peetakse Lääne-Euroopas teatud heaolukünnise ületamist, mille järel vähenes nõudlus sotsiaaldemokraatliku poliitika järele. Samal ajal suureneb Euroopas roheliste ning väiksemate populistlike ja äärmusparteide liikmeskond, mistõttu on täiesti arusaadav, miks Eestis roheliste liikmeskond ei kahane ning EKRE liikmeskond vastupidiselt üldistele trendidele kasvab. 

Pole ühtegi uuringut, mis kinnitaks liikmeskonna kasvu või languse põhjuslikku seost valimistulemustega. Samas on kinnitust leidnud, et liikmete vähenemine toob kaasa vabatahtliku tööjõu kasutamise vähenemise ning erakondade professionaliseerumise ja sellega seoses riigist sõltumise suurenemise.

Liikmeskonna vähenemine tekitab juba lähikümnendil ühiskondadele ja parteidele mitu suuremat probleemi. Esiteks samastavad valijad end üha vähem erakondadega ja seeläbi ka valitsejatega. See külvab usaldamatust ning võib suurendada poliitilist ebastabiilsust. Teiseks peab erakondades säilima loomulik verevahetus ning uute poliitikute kasvatamine, kuid kui parteidega ühineb üha vähem inimesi, siis on ka nende hulk, kelle seast kandidaate ja tulevasi riigijuhte sõeluda, palju väiksem. Nii kaua kui parlamentaarse demokraatiaga riikides ei ole leiutatud toimivat alternatiivi parteidele, peavad eeskätt erakonnad antud küsimuste peale tõsiselt mõtlema.

Kuna Eesti ei ole ülejäänud maailma trendidest isoleeritud, võib eeldada, et peavooluparteide liikmeskonnad on saavutanud oma maksimaalse suuruse ning jätkavad vananemist või isegi kahanemist. Traditsiooniliste parteide kaugenemine valijatest soodustab niinimetatud ühe suve projektiparteide sündi ning kindlustab valimisliitude edu jätkumist kohalikel valimistel. Sellest tulenevalt on üsnagi tõenäoline, et juba lähitulevikus suureneb surve riigikogu valimistel valimisliitude osalemise lubamiseks.

Eesti parteimaastik on ja jääb avatuks kõigile ning sellel on ka praegu ruumi niši- ja populistlikele protestiparteidele nii parteimaastiku paremal kui ka vasakul serval (mõistagi ka ideoloogiliselt määratlemata keskosas). Seda, kas keegi tärkavatest projektiparteidest valimiskünnise ületab, näeme tõenäoliselt 2023. aasta riigikogu valimistel. •

* Artikli autor on Reformierakonna liige.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.