Tarmo Jüristo: demokraatia liberaalsed raamid on meile nagu vesi kaladele ({{commentsTotal}})

Foto: Praxis

Miks peaks liberaalse demokraatia elemendid – näiteks meediavabadus ja sõltumatu kohtuvõim – korda minema inimestele, kes ennast ise liberaalideks ei pea? Vastus on lihtne: need on enesekorrektsiooni mehhanismid, mis annavad demokraatiale stabiilsuse, märgib Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.

Selle kuu alguses avaldas Freedom House oma traditsioonilise iga-aastase ülevaate demokraatia olukorrast kahekümne üheksas nn. siirdeühiskonnas — Nõukogude Liidu endistes liikme- ning Kesk- ja Ida-Euroopa satelliitriikides. Rõõmustavana võib tõdeda, et Eesti suutis selles nimekirjas oma 2015. aastal saavutatud esikohta hoida ning oli ühtlasi koos Usbekistani ja Makedooniaga üks kolmest riigist, kelle skoor ka absoluutskaalal paranes.

Sellega aga paraku raporti head uudised ka lõppevad. Eelmisel aastal leidis aset kokkuvõttes kõige suurem tagasilangus indeksi senises 23-aastases ajaloos: kahekümne üheksast vaatlusalusest riigist üheksateistkümnes täheldas Freedom House demokraatia taandumist ja juba teist aastat järjest on regioonis vähem põlistunud demokraatiaid kui põlistunud autoritaarseid režiime.

Suurim tagasilangus leidis aset Poolas, samas kui Ungari demokraatiaskoor püstitas kumulatiivse langusrekordi, olles nüüdseks järjepidevalt halvenenud viimased kümme aastat. Samas on nii Ungaris kui Poolas võimul valitsused, kellel on kaheldamatult oma rahva lai toetus ja kes on võitnud valimised veenva edumaaga konkurentide ees. Miks on siis neis demokraatiaga lood halvad?

Seetõttu, et Freedom House’i indeks käsitleb demokraatiat laiemalt kui pelgalt valimiste võtmes, hõlmates lisaks veel ka näiteks valitsemist, meediavabadust, põhiseaduslike institutsioonide iseseisvust jne. Kui mõista demokraatiat kitsalt „rahva“ või enamuse võimuna, siis ei ole need lisakriteeriumid muidugi olulised ning just sellele ongi apelleerinud Ungari peaminister Viktor Orbán, kirjeldades oma poliitikat „illiberaalse demokraatiana“.

Nii Orbán kui ka Poola valitsev Õiguse ja Õigluse Partei näevad vaba meediat, sõltumatut kodanikuühiskonda ning iseseisvat kohtusüsteemi potentsiaalsete ohtudena „rahva tahte“ vabale ja piiramatule väljendusele ning on seeläbi astunud (ja astumas veel) samme nende piiramiseks ning valitsevale poliitilisele võimule allutamiseks. 

See murettekitav tendents ei ole aga omane ainult Ungarile ja Poolale. Sarnaseid suundumusi võib märgata muu hulgas ka Venemaal, Türgis ja Venetsueelas. Enamgi veel: ka mitmes põlistunud, „vanas“ demokraatias on viimasel aastakümnel ning eriti viimastel aastatel võinud täheldada tihenevaid rünnakuid vaba meedia ja sõltumatu kohtusüsteemi suunas.

Nii on ka Freedom House’i globaalne indeks näidanud viimase järjestikuse 12 aasta jooksul demokraatia taandumist pea kõikjal maailmas. Alates 2006. aastast on 113 riigi seis sellel skaalal langenud ning ainult 62 riigi puhul on sel perioodil olnud võimalik rääkida demokraatia edenemisest.

Enamusel juhtudel ei ole tegu sellega, et konkreetne riik või rahvas tahaks loobuda valimistest või parlamendist — toetus demokraatiale mõistetuna „rahva enamuse võimuna“ püsib üldiselt kõrge. Nii Orbán, Erdoğan kui ka Vladimir Putin põlistavad oma võimu läbi valimiste, kus neil on oma rahva lai toetus. Probleeme on ennekõike meediavabaduse, sõltumatu kohtuvõimu ja valitsusvälise sektori rinnetel — ehk siis valdkondades, mis on omased just nimelt liberaalsele demokraatiale. 

Siinkohal võib muidugi küsida, et miks peaks need aspektid korda minema inimestele, kes ennast ise liberaalideks ei pea — ja vastus on lihtne: need on enesekorrektsiooni mehhanismid, mis annavad demokraatiale stabiilsuse. Meediavabaduse puudumine või õigussüsteemi sõltumatuse kompromiteerimine ei tähenda automaatselt demokraatia kadu. Küll aga muudab see demokraatia haavatavamaks.

Omal moel on need liberaalsed raamid, mis tagavad vaba eneseväljenduse ning võrdse kohtlemise, meile nagu vesi kaladele — miski, mida on ühtaegu eluliselt vaja, kuid mille vajalikkust on keeruline igapäevaselt märgata. 

Nagu alguses öeldud, ei ole Eestis demokraatiaga hetkel — vähemalt laiemas, maailma kontekstis — lood sugugi halvad. Ometi on ka siinmail olnud kosta poliitilisi ähvardusi sõltumatu õigussüsteemi suunas ning see on miski, millesse tasub tõsiselt suhtuda. Mitte pelgalt kauni edetabelikoha pärast, vaid selleks, et meil ka järgmiste aastakümnete jooksul oleks võimalik elada vabas ja demokraatlikus ühiskonnas. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: