„Ju ta ikka ise...“ algavad tihtipeale reaktsioonid, kui avalikkuse ette jõuavad karmid ja kurvad ohvrilood, olgu siis tegu õnnetuse, haiguse või sotsiaalse ülekohtuga. Esimesena tabab nimetatud argument ilmselt perevägivalla ohvreid. Seda „naine-ikka-ise-näägutas“ juttu teame me kõik, see on levinud ja visa kaduma. Juhul kui mõnel julgemal, kes oma loo ära räägib, peaks õnnestuma see müüt siiski ümber lükata, on kohe käepärast argument number 2: „Mis ta siis laseb ennast kohelda nagu kaltsu! Ise ta väärib seda!“

Mõlemaid mõtteavaldusi võis muu hulgas lugeda hiljuti Narvas surmaga lõppenud lähisuhtevägivalla juhtumi puhul. Ah jaa, kolmas, üsna markantne oli veel: „Ahne l...  raha tahtis küll, aga omanikku teenida ei osanud? Mida rutem sellised maha surevad, seda parem!“

Mis juhtub tegelikult sellise inimese mõtlemisvõime ja enesehinnanguga, keda pikka aega on alandatud ja väärkoheldud, jõuab vaid väheste teadvusesse. Ega seda ilus vaadata olegi. Märksa lihtsam on pea kõrvale pöörata ning öelda: oma viga, saagu üle!

„Tapku end ära, kui elada ei oska“

Täpselt samasugune mentaliteet ümbritseb vaimse tervisega seonduvat – ja seda vaatamata teemaga tegelevate organisatsioonide ning eestkõnelejate äärmiselt tublile valgustustööle. „Mis deprekas? Inimestel pole enam muud teha, kui omale haigusi välja mõelda!“ 

Tunnistan, et lihtsameelse inimesena jahmusin väga, kui nägin hiljuti ühe poliitiku Facebooki seinal täiesti avameelset arutelu sellest, kuidas „lumehelbekesed ei peaks kogu aeg vinguma, vaid kodumaad kaitsma  – kust sellised hädapätakad üldse tulevad?“ (teema oli nimelt ajateenijate depressioon). Seda ajal, kui Eesti kaotab enesetappudele märksa rohkem inimesi kui sõjale. 

Kallid end poliitikuteks pidavad inimesed, säilitage selles küsimuses kasvõi näiline pieteeditunne, isegi kui teil see sisimas tegelikult puudub. Ärge süüdistage pidevalt oma kommunikatsioonimeeskondi, kui ise ei märka inimlikult habraste teemade puhul teha minimaalsetki: vähemalt suud kinni hoida. Kas statistika sellest, kui palju on teie juhitavas riigis vaimse tervise probleeme ja suitsiide ning mida see väljapool Exceli tabeleid tähendab, ei jõua kuidagi kohale?

Ma siis aitan veidi: need on päris inimeste päris lood. Õnnetuid hingesid pole vaja õnnetutele hingedele enestelegi, nii et teeme nüüd sünnitamispropagandasse väikese pausi, kuniks juba olemas olevad inimesed on üle loetud, märgatud ning nende vajaduste eest hoolitsetud. 

Kolmandana selles edetabelis tulevad ilmselt liiklusohvrid. Kõik autodega seonduv kütab Eesti ühiskonnas tohutult kirgi ning hasartset arutelu (ja ka virtuaalseid graafikuid) sellest, kuidas õnnetus ikkagi täpselt juhtus, jätkub kauemaks. Põnev ju! Mitu viimasel ajal aset leidnud, inimohvritega lõppenud avariid on selle kohta head näited. 

Ka siin tuleb kohe mängu vana hea „ju ta ikka ise!“ Põhirõhk on muidugi sellel, mis suunast auto või mootorratas ja kellele lähenes, mitte sellel, mis ohvrist ja tema lähedastest edasi saab. See viimane on teisejärguline ning sunnikski jälle mõtlema ebamugavatele teemadele. Pigem ikka simuleerida oma peas impersonaalseid arvutimänge, milles autod pauguga kokku põrkavad, tulemata algelise mõtte peale, et just hoolimatus teebki Eesti liiklusest selle džungli, kus möllavad ülekäiguradadele sisse rammivad juhid, jalakäijaid sopaga üle pritsivad autod ning (kuidas teisiti!) kevadekuulutajatest mootorratturid, kelle lemmiksihtmärk vrnn-vrnn tegemisel on lapsevankriga jalutavad emad, kelle tita on äsja magama jäänud. Ei ole kõigis hädades alati süüdi teekatted, vaid pigem isikustatud olendid, kes nendel liiklevad. 

Hurjutamine kui enesekaitse

Kõik see, mis toimub liikluses, on hõlpsasti üle kantav ümbritsevale ühiskonnale üleüldse. Nõrgemad jäävad lihtsalt jalgu.

Lapsed pälvivad siiski pisut enam kaastunnet. Väikese vähist tervenenud Annabeli lugu liigutas kogu rahvast. Laste puhul ongi raskem öelda, et „ise on süüdi“ ja „saagu üle“. Samas täiskasvanud vähipatsiendi puhul tulevad aeg-ajalt ikka mängu märkused ebatervisliku elustiili kohta, mis on kah kahtlemata „oma viga“.  (Siinkohal sügav kummardus vähiravifondile „Kingitud elu“, mis lisaks patsientide reaalsele aitamisele toob inimeste ette siinsamas sündivad lood – see on tänuväärne empaatiakoolitus).

Keerulisem on lugu sotsiaalset puudust kannatavate lastega. Siin jagunevad arvamused kaheks: umbes pooled tunnevad mudilasele, kes lasteaias teiste söögikordi kõrvalt vaatab, südamest kaasa ning on nõus rahaliselt olukorra parandamisse panustama. Inimkonna julmem pool arutleb samas selle üle, miks selliste vanemad üldse lapsi saavad.

Need arvamused libisevad õnnetuseks fookusest välja: justkui laps oleks ise nõudnud, et teda sünnitataks. Paraku peab just tema, vanematest sõltumata, selles olukorras kuidagi toime tulema. Hurjutavatest tädidest-onudest on siinjuures rohkem häda kui abi, ent kahtlemata on mugavam käsi ringutades moraliseerida kui omale konkreetset pisikest abivajajat ette kujutada.

Ega mõtteviis, et tänavapildis silma riivavad puuetega inimesed tuleks nõukaaegsel kombel toas kinni hoida, pole samuti kuhugi kadunud. Peaasi, et neid ei näeks ega kuuleks. Hakkavad muidu veel abi paluma. „Daun“ on üks viimase aja levinumaid sõnu mõnitamise ja ilkumise leksikas.

Ühelt poolt ma mõistan neid inimesi, kes korra või paar oma haleda südame tõttu on petta saanud. Ega tõesti ei kipu rohkem annetama, kui selgub, et su abi on läinud väljamõeldud haigele lapsele või olematusse õnnetusse sattunule. Selliseid juhtumeid tuleb kahjuks ette ja need külvavad umbusku, panevad teinekord viimaselegi kaastundele jala taha. Aga ainuke tugi ei ole ju materiaalne. Ei pea tingimata loomade varjupaigale püsiannetust tegema või tunnelis kerjuse mütsi sisse münti viskama.

Ratastoolis inimese ees ukse avamine või tänaval maaslamajalt igaks juhuks küsimine, ega abi pole vaja, ei võta kelleltki tükki küljest ära. Ausõna, olen ise proovinud. Või kui see tõesti üle jõu käib, siis vähemalt palun jätke see „Oma viga, saagu üle!“ kuulutamata.

Kellelegi võib just see ollagi viimane tilk karikasse. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.