Helen Eelrand | Eestlaslik rähklemine on mõttetu usinusfarss ({{commentsTotal}})

Helen Eelrand
Helen Eelrand Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Mingist piirist alates muutub oma usinuse ja töökusega esinemine ümbritsejate jaoks ebameeldivaks ühiselureeglite rikkumiseks, kirjutab Helen Eelrand.

"Tööd ära karda!" Seda lauset on vist iga eestlane oma esivanematelt kuulnud. Vaevalt on ükski meist pääsenud ka rasket rügamist kirjeldavatest regilauludest. Dogmaga, et töö tagajärjel peaks armastus saabuma (aga lõpuks siiski ei saabu), saame tuttavaks juba põhikoolis. 

Selles kontekstis on hiljuti avaldatud OECD uuring, milles eestlased osutusid oma töötundidelt üheks Euroopa kõige vähem töökatest rahvustest (kaotades sealjuures põlastusväärseteks muidusööjateks peetavatele kreeklastele), ilmselt hirmus maksahaak rahvusliku uhkuse pihta. 

Oskamata kahelda selles, millist metoodikat uurimistöös kasutati ning kuidas tagati andmete õigsus, tahaksin välja tuua paar nähtust, mis Eesti tööelus valusalt silma torkavad.

Neist esimene, mis ehk võibki subjektiivselt põhjendada pealtnäha otsatut tööhulka, on selge piiri puudumine töö- ja vaba aja vahel. Üks eriti suur stressor, muide.

Ma ei tea midagi kreeklaste töökultuurist, ent mul on olnud õnn (just nimelt õnn, see sõna ei ole siia sattunud juhuslikult) elada aastaid ühes teises Vahemere-äärses riigis. Selles, mille üle irvitades kasutatakse väljendeid siesta ja mañana ning mida majanduskriisi aastail kutsuti üheks PIGS-riigiks üleoleva märkusega: "Ja meie peame selle kõik kinni maksma!"

Enim häiris Hispaanias basseini või mere ääres leiba luusse laskvaid turiste siiski nähtus nimega siesta, sest kui neil tuli suvalisel hetkel keset pärastlõunat pähe sööma või ostlema loivata, siis selgus, et poed ja söögikohad on tol kellaajal rangelt suletud. Isegi lind ei lenda, kui Hispaanias on siesta või dia festivo (püha). Kohalike laiskus, mis muud. PIGS.

Ent kuidas peaks tundma end näiteks 50-kraadises kuumuses asfalti laduv tööline või mäeküljel otse seniidis paistva päikese käes viinamarju korjav põllumees, ei tule kellelegi pähe ette kujutada. Pedantne põhjamaalane nõuab oma reeglite ja kellaaegade järgi toimimist ka kultuurides, kus selleks puuduvad klimaatilised tingimused. Kõik olgu olla, kohe praegu.

Elu võimalikkusest öise lillepotita

Sama isekas mugavus iseloomustab ka nõudmisi Eesti teenindusele. Kui minu hääl oleks pisutki suurema kaalukeelega, sulgeksin otsustavalt igasugused teenindusasutused nii pühadeks kui pühapäevadeks, sest kellegi oskamatus oma aega ja oste planeerida ei kaalu üles teenindajate stressi.

Enamikul neist on pere ja lapsed või sõbrad ning püha(päeva)d on ainus aeg nende seltskonna nautimiseks. Aga ei. Selle asemel lasub hüpermarketi saaliteenindajal ka jõulude ajal käsk ikka oma paarkümmend kilomeetrit täis tuiata ning närvilistelt viimase-minuti-ostlejatelt pragada saada. 

Omast käestki mäletan, kui juba ette nördimust tekitav oli teadmine pühapäevasest valvekorrast raadios või lehetoimetuses näiteks rasedana või väikelaste emana. Kui raadios, politseis või haiglas on ebainimlik vahetustega töö vältimatu, siis kaubanduses pole sellele inimlikust vaatevinklist tegelikult mingit õigustust.

Seda veidram on Prisma hiljutine samm sundida oma personal ööpäevaringselt tööle, sest "äkki kellelgi on midagi öösel vaja". Esimesed küsitlused näitasid, et muu hulgas oli kassapidaja öise töö sisu lisaks mähkmete ja kempsupaberi müümisele ka lillepoti kassast läbi laskmine.

Ja siis me ootame, et need äraaetud teenindajad meile naerataksid? Kui te ei kujuta ette, mida bioloogiliselt valel kellaajal toimuv töö teeb inimese unegraafikuga, võiksite huvi pärast mõnes asutuses paar öövahetust kaasa teha.

Arusaamine sellest, et vähemalt ühel päeval nädalas võiks inimene tohtida täielikult end tööelust välja lülitada, ei mahu paraku ka paljude n-ö kontoriülemuste pähe. Minu tööellu on kuulunud otsustusvõimetu peatoimetaja, kes vaatamata sellele, et artikli tähtajani oli aega veel kaks nädalat, helistas 1. mai hommikul murelikult mitte selleks, et head töörahva püha soovida, vaid et abstraktselt küsida: "Mis nüüd saab?". Muu hulgas mäletan ka paari äravalitud riigiametnikku, kes teinekord pühapäeviti pöördusid palvega: "Vaata üle, kas panin need sõnad ja komad õigele kohale – mul on praegu aega selle tekstiga tegeleda." 

Tänavusel töörahvapühal tabasin end kaasa tundmast nendele tee-ehitajatele, kelle teerullimürin ja koppade kolistamine hetkekski ei lakanud.

Ja siis saabubki esmaspäev

Ilmselt ei ole juhus, et arvestatav hulk infarkte tabab inimesi just nädala esimesel päeval, nagu samuti ühest uuringust hiljuti selgus. Sest ka siis, kui suure tõenäosusega oled kellegi "pisikest tööalast palvet – mis see siis ära ei ole" pühapäeval täitnud, koondavad kõik ametkonnad ja ülemused esmaspäevale oma erilise hingejõu.

Just esmaspäevad on nii mõneski asutuses kolme koosoleku päevad. Just esmaspäeval saabuvad kõik seni maksmata arved ning müügimehed, keda pureb ilmselt luterlik patukahetsus looderdatud nädalavahetuse pärast, haaravad telefoni järele juba kell kaheksa hommikul, et sulle midagi pähe määrida. Just esmaspäevadeks saavad koolilapsed kaela mitu kontrolltööd (ning pole raske taibata, et õppima nendeks peab nädalavahetusel).

Kõik sellised pisiasjad formeeruvadki viimaks igasuguseks tahtmatuseks üldse teki alt välja pugeda. Ning ometi oleks vähemalt tööandjal või koolil teatud voli asjade niisugust korraldust vähem robotlikuks muuta.

Eestlane on allaheitlik – mõelgem kasvõi eelmainitud regilauludelegi. Hädaldati kupja üle küll, aga vaikse vimmaga tehti sunnitud tegemised ära. Seesama põline kartlikkusega segatud vimm on tõenäoliselt ka põhjus, miks siinsed ametiühingud niimoodi kiratsevad. "Mis ma, väike inimene, ikka hakkan...." Et aga enda ja teiste silmis mitte päris möku näida, kompenseeritakse see argus... uhkeldamisega usinuse üle. 

Ilmselt on igaühel meist tuttav või kolleeg, kelle juttudest suure osa moodustab võltstraagilise tooniga ärplemine selle üle, kuidas "kogu aeg on nii kiire ja üldse aega ei ole". Ent hoolikamal vaatlusel selgub, et just nende inimeste tööviljakus on keskmisest väiksem. Küllap annaks kaeblemise arvelt kõvasti efektiivsust juurde näpistada.

Regilaul moodsamas võtmes

Omalaadne moodsam regilaulude jätk on näiteks naabrimees, kelle virgad käed juba pühapäeva varahommikul sügelevad muruniiduki, vaibaklopperi või lehepuhuri järele ega malda haamrit käest panna veel südaöölgi. Tema on enda silmis ilmselgelt parem tollest teisest naabrist, kelle aias sumises lõbus melu terve nädalavahetuse. Samas ei anna ta endale aru, et rikub tegelikult kõige inetumal kombel elementaarseid ühiselureegleid.

Vastakem siiralt: kas kedagi rõõmustavad seltskondlikud koosviibimised, mille kestel pereisale tuleb ootamatult meelde, et tal tahab garaažiuks parandamist ning see ei kannata enam sekunditki ootamist? Või millel pereema terve peo edasi-tagasi köögi vahet saalib, ühes käes taldrikud, teises pajakinnas?

Kutsutud külalistes (kes just ei ole saabunud kindla eesmärgiga end kurguni täis õgida) tekitab selline asjatu (ent rõhutatud) usinus piinlikkust ja süütunnet. Nad tunnevad end ülearustena. Harv võimalus omavahel juttu ajada libisebki niimoodi taas käest. Ja samas on neid otsatu virkuse traditsioone vähemalt sama raske murda kui toda sinise esmaspäeva omagi.

Korraks mõelda siiski võib, eks? Kas kunagi, kui me (töö)elu selja taha jätame, meenutame me parema meelega hetki, mil lõõtsutades ning higist tilkuvana trepist üles järjekordsele koosolekule tormasime? Või hoopis mõnd muretu, rauget pühapäeva pika laua taga kõige kallimate lähedaste seltsis?

Hispaanlase kombel valin mina viimase - ja see õigus peaks meil kõigil olema. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: