Johann-Christian Põder | Heaoluühiskond kui luterluse tagajärg ({{commentsTotal}})

Martin Luther
Martin Luther Autor/allikas: Wikimedia Commons

Kapitalistlike riigireformide kalvinistlikku innukust peaksime tasakaalustama luterliku sügava solidaarsuse ja vastastikuse hoolivusega, kirjutab teoloogiadoktor Johann-Christian Põder.

Marten Kokk osutas hiljuti mitmele asjaolule (ERR, 16.5.2018), mis on teinud Põhjamaadest edukad riigid. Ta tõstis esile edukat ettevõtlust, tasakaalu ettevõtluse ja riigivalitsemise vahel, reformimeelsust, kõrget usalduse, avatuse ja egalitaarsuse määra, panustamist inimestesse ja riske maandavat hoolivust. Kõige selle taustal tõdeb Kokk, et kõrged valitsemisekulud ei ole Põhjamaades ühiskondlikku edu kuidagi takistanud.

Järgnevas tahaksin nimetatud aspekte süvendada ühe perspektiivi kaudu, mis tõstab esile just nimelt ideede või väärtuste rolli majanduslike olude selgitamisel. Taolise vaatenurga suur klassik on majandusteadlane ja sotsioloogia esiisa Max Weber, kes täienduseks materialistlikele teooriatele (à la Marx) rõhutas ideede tähtsust majanduslike protsesside jaoks. 

Mis oli Weberi tähelepanek? Ta märkas, et statistika järgi olid protestandid tihtipeale rikkamad kui katoliiklased. Otsides seletust, osutas Weber oma kuulsas töös "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" (1904-1905) teatud sugulusele või kattuvusele kalvinistliku eetika ja kapitalismi vahel.

Ta püüdis näidata, kuidas Šveitsi reformaatori Jean Calvini (1509-1564) õpetus jumalikust ettemääratusest kas hukatusse või õndsusele tekitas usklikes sügavat ebakindlust ja hirmu, mis omakorda väljendus erilises, üsna karmi ja askeetliku joonega tööeetikas. Tööalane ratsionaliseerimine, distsipliin ja edukus said justkui kinnitavateks märkideks, et usklik tõepoolest on valitud õndsusele. Kindlus õndsuse suhtes näis seda suurem, mida paremini äri läks (siinkohal olgu märgitud, et selline kalvinism ei pruugi olla muidugi tänaste kalvinistide maailmanägemus).

Puritaanlikus tööeetikas põimus lõputu töötahe naudingutest hoiduva ja maailmasiseseid suhteid ratsionaliseeriva hoiakuga – näitena võib tuua ülieduka kalvinistist ettevõtja John D. Rockefelleri. Weberi jaoks oli selline hoiak töösse kapitalismi arengu jaoks oluline hoob, kuigi ta ei soovinud seda selgitust absolutiseerida. Weber osutas oma töö lõpus, et tema eesmärk ei olnud ühekülgselt materialistlike teooriate asendamine ühekülgselt spiritualistliku vaatepunktiga.

Siiski on tema mõtted ärgitanud paljusid hilisemaid diskussioone kultuuri ja majanduse vastastikuse suhte üle, seda eriti ka ühiskonnakriitilises võtmes. Weber küsis kriitiliselt ja tabavalt, mis saab inimesest ja tema tööelust tänase kapitalismi "teraskõvas kestas", millel puudub varasem religioosne sisu või südamik.

Kui Weberi analüüsides on tõetera, oleme ka meie Eestis osa kalvinistliku tööeetika ilmalikustunud pärandist. Ratsionaalne kapitalismi vaim ja süsteemne sund on levinud üle maailma ja vorminud paljude rahvaste elu. Ka näib tõsi, et kuigi enamik meist ei oska seostada tööd õndsusega, otsivad paljud justnimelt töös viimset südamerahu. Olemata ajalooliselt võttes kalvinistid, peegeldame me Weberi järgi siiski – kaudsel ja ilmalikul moel – kalvinistlikke südametukseid.

Kõige selle taustal tekib aga küsimus: kuidas on lugu meie endi luterliku minevikuga? Kas luterlikul tööeetikal ei olegi olnud iseseisvaid ja ühiskondlikult silmapaistvaid mõjusid? Küsida võiks ka järgmiselt: kui kapitalism on muu hulgas kalvinismi tagajärg, kas luterluse pärandina ei võiks näha põhjamaist heaoluühiskonda? 

Just viimast väidab oma hiljutises raamatus "Lutheranism and the Nordic Spirit of Social Democracy" (2017) Ameerika majandusteadlane Robert H. Nelson. Sarnasel seisukohal on muidugi paljud teisedki, aga Nelson paistab silma hoogsa sule ja juba weberlikus pealkirjaski kajastuva provokatiivsusega.

Nelson osutab iseärasusele, et tugev ja sotsiaalne heaoluühiskond on välja arenenud eriti just luterliku taustaga Põhjala riikides. Kõiki neid iseloomustab tugev tööeetika, sotsiaalne usaldus, võrdsus ja solidaarsus ning vähene korruptsioon. Kuidas on aga võimalik Martin Lutheris (1483-1546), Saksa reformatsiooni juhtfiguuris näha tänase heaoluühiskonna ja sotsiaaldemokraatia varjatud esiisa? 

Üldiselt võib öelda, et luterlik tööeetika on iseäranis jõuliselt suunatud kaasinimese heaolule. Luther nägi just nimelt ilmalikku tööelu kohana, kus iga usklik saab kõige paremini elada Jumalale meelepärast elu, armastades ja teenides kaasinimest. Sajandid ligimesearmastusele ja vastastikusele hoolele suunatud usku paistavad olevat jätnud oma jälje ka ühiskondade kultuurilis-sotsiaalsesse DNAsse. Taoliselt isikliku ja jumaliku kutsumusena mõistetud elukutse aitas kujuneda kõrgel, ühiskondi sotsiaalselt kujundaval tööeetikal. 

Teise olulise aspektina võib nimetada luterliku kiriku ja riigi pikaajalist lähisuhet. Kuigi kiriku abielul kuningaga oli palju negatiivseid külgi, tähendas see ühtlasi riigi sotsiaalse mõõtme rõhutamist ja kujundamist. Usk ja poliitika on küll erinevad, ent siiski lahutamatult seotud. Juba Luther nõudis valitsejatelt selgelt sotsiaalse heaolu eest seismist – tähelepanuväärne on siin kasvõi tema neljanda käsu seletus Suures Katekismuses. Just riigi ja selle funktsioone täitvate usklike ülesanne oli seista näiteks vaestehoolekande ja sotsiaalselt nõrgemate eest. Moodsa heaoluühiskonna tekkega muutus küll valitsemisvorm, aga üldine hoiak jäi samaks.

Sellel taustal võib luterlikus tööeetikas näha Põhjamaid oluliselt vorminud mentaliteeti, isegi kui inimesed ühiskonna sotsiaalset korraldust enam usuliste veendumustega ei seosta. Kõrge töötahe, hoolivus ja suuremeelsus ning igaühe väärikuse ja võrdsuse austamine peegeldavad omal moel ka Põhjamaade 500-aastast luterlikku usukultuuri. Nelson on seetõttu sotsiaaldemokraatlikult mõjutatud Põhjala heaoluühiskonda nimetanud ka "sekulaarseks luterluseks". 

Kui paljude jaoks surnud religioossete uskumuste vaimud meid nõnda juba kummitavad, võiksime me püüda olla kalvinistide kõrval ka korralikud luterlased. Kapitalistlike riigireformide kalvinistlikku innukust peaksime tasakaalustama luterliku sügava solidaarsuse ja vastastikuse hoolivusega.

Võib olla muidugi skeptiline Põhjala mudeli rakendamise osas riikides, kus puudub pikk luterlik traditsioon. Meie Eestis oleme aga teises olukorras. Meil on küll kapitalistlikku hoogu, aga meie juured on kasvanud Põhjamaadega sarnases vaimses kliimas. Ka probleemid, mis tänapäeval sotsiaaldemokraatliku joonega ühiskondi kimbutavad – demograafiline nihe ja niinimetatud nanny state -hoiak –  ei peaks meid ehmatama oma luterlikust minevikust ja Põhjamaadest eemale, vaid ärgitama ühiselu parimale võimalikule kujundamisele. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: