Suvi – see peamine puhkuste aeg – on nagu omamoodi isiksustest. Tegelikult paremgi kui need paberil või internetis täidetavad testid, sest kes väga tahab, saab nondes ju luisata: kui loodad näiteks igatsetud töökohta saada ja aimad, et kui kogu oma närvilise või laisa meelelaadi võimalikele ülemustele ausalt ette laotad, siis ei taha nad sinust rohkem midagi kuulda.

Suve aga ära ei peta. Näed ise ja näevad ümbritsevad, kellega tegemist on.

Töisel ajal on paljudel meist oma väga selge rutiin. Voodist üles, laps kooli või lasteaeda, ise tööle, lõunapaus, laste logistika ja oma hobide-trennide kombineerimine, siis koju, koristamine, söök, telekas, arvuti, laste koolitükkide kontroll ja magama. Mõnedele inimestele see sobib, rutiinis on oma võlu ja kasu. Mõni tunneb, et elu mõte kaob autopiloodil tegutsemisse ära. Igal juhul on töisel ajal paljudele meist ette antud selged raamid, millega lihtsalt peab arvestama.

Siis saabub suvi. Korraga oleme olukorras, kus peame tegema pidevaid valikuid, täitsa ise ja oma tunde järgi. Juba see, kas me puhkame suvel või mitte, annab aimu meie eelistustest. Sellestki, kas julgeme erineda – kui puhkame teisel ajal kui meie sõbrad-tuttavad ja abstraktne "keskmine eestlane". 

Suvepuhkuseks plaanitavad tegevused on tohutult informatiivne "testiosa". Kas puhkan täiega, peesitan rannal, olen üleni nagu uimane porikärbes või teen põhjaliku nimekirja kõigist neist hädavajalikest tegemistest, mis lihtsalt peavad tehtud saama – ja pingutan hullult ning teen kõik ära?

Tegelikult on siin muidugi veel üks alamtest peidus – kas naudin parasjagu käsilolevate asjade tegemist, olgu see päevitamine, kangelaslik ent lootusetu võitlus umbrohuga või hoidiste keetmine ka kõige palavamal ajal… või teen vastu tahtmist ja siunan, aga teen seda kõike ikka, sest kuidagi nagu peab, teisiti oleks imelik.

Hädavajalike asjade nimekiri on omakorda kõnekas. Kas seal on üles tähendatud see, mida terve talv või lausa mitu on aina plaanitud, aga tegemiseni ei jõudnud ja praegu ähvardab abikaasa lahutusega, kui nüüd veel tegemata jääb? Või paneme nimekirja täis pigem "hädavajalikke" tegemisi – sest midagi tuleb ju teha, planeerida, asjalik olla, niisama laiselda oleks piinlik?

Liigne palavus – või vastupidi, ootamatult jahe ja vihmane suvi – sobib selleks, et saaksime testida enda vaimset paindlikkust, võimet ennustamatute olukordadega toime tulla. Kui kraadiklaas näitab kohekohe Eesti kuumarekordit, kas siis jätkame kangekaelselt aiatöid ja vaaritamisi (sest ükski mari ei tohi variseda, taim kuivada), lesime kõigist ekspertide hoiatustest hoolimata keskpäeval rannas või teeme midagi muud?

Või mis saab kangesti oodatud rannapuhkusest, kui korraga teatavad sünoptikud, et käes on jope ja vihmavarju kandmise päevad? Kõnekas on nii see, kui jääme varasematele plaanidele kindlaks, kui ka see, mismoodi end selle juures tunneme.

Igasuguste suhete test on suvi muidugi ka. Suvisel ajal vähese rõiva ja grillise kõhu ja joogise pea toimel juhtunud kiired kiresööstud kõiksugustel üritustel panevad avalikult kahtluse alla armuja varasemad pidulikud väited vajadusest luua vaid teadlikke suhteid või veel pidulikumad väited sellest, kui õnnelik ja pilvitu on tema olemasolev paarisuhe. Ent testida ei saa ainult paarisuhteid. Kui oled töisel ajal aina tuttavatele ja sugulastele lubanud, et küll suvel kohtume ja räägime, praegu on nii kiire, aega lihtsalt ei leia – siis kas puhkuse saabudes on need inimesed meeles ja võtad ikka ühendust?

Kui kohtuda ei taha või ei saa, kas siis võtad ühendust, et seda neile otse öelda? On need jagatud lubadused üldse meeles? 

Läbisaamine kõige kallimatega võib anda samuti kõvasti mõtteainet. Kuidas tehakse puhkuseplaane, kelle sõna maksab või kas püütakse leida mingi kesktee erinevate soovide vahel? Kas puhkame nii nagu aastaid või teeme midagi uut?

Kui eelkirjeldatud töise aja autopiloodil olles ei olnud jaksu üksteisega päriselt, tähendusrikkalt kontaktis olla ja nüüd suveajal peab pereliikmetega päevad otsa koos veetma, võib see tekitada küsimuse, et kuidas selle pärislähedusega üldse peres lood on. Võibolla peame kõik koos – jälle omamoodi autopiloodil olles – kuskil midagi remontima või hoolega kõiki vaatamisväärsusi külastama ja kõigest sellest internetis ümberkaudseid teavitama lihtsalt selleks, et varjata kõige lähedasemastes suhetes olevat kõmisevat tühjust? 

Lapsevanemate jaoks on täiesti omaette testivariant, põhiteemad lähedus järeltulijaga ja vanemlik ärevus. Kui laps koolist koju jääb ja tuleb palju rohkem aega ühisel pinnal veeta, kas ma siis ikka tean, kes see justkui tuttav väike või noor inimene üldse on? Võibolla tundub täiesti võõras?

Suvised tegemised võimaldavad ka laste ja vanemate vahelisi talvisel automaatrežiimil võibolla pealiskaudseks muutunud suhteid süvendada – kui tahta ja julgeda proovida. Esmalt tuleb selleks muidugi märgata, et süvendamist on üldse vaja. 

Või kui me meeleheitlikult otsime lapsele suviseid laagreid, siis kas soovime, et tal oleks huvitav suvi või kardame, et kodus ninapidi koos me ei saa üldse läbi ja päevad läbi maid jagada lihtsalt ei jaksa? Tunnistamine, et vahel tahangi täitsa üksi olla, ilma lapseta ja ka ilma kalli (aga vahel totaalselt närvidele käiva) elukaaslaseta eeldab julgust.

Või tahame last laagritesse ja igale poole tuttavate juurde sokutada, sest pidev kemplemine nutiseadmete mõistliku kasutamise teemadel on lihtsalt nii kurnav? Kui on kurnav, siis küsib järgmine vanemlusoskuste testi osa, et kas võtame midagi ette, et edaspidi oleks lihtsam…

Last laagrisse või mitmeks päevaks külla saates tuleb vanemana aga tõtt vaadata küsimusega, kas lapsega peab saama mitu korda päevas telefonis suhelda (kontrollimaks, et kas ta on ikka elus ja saab piisavalt vitamiinirikast toitu) või võib usaldada teisi täiskasvanuid, et nood soovivad su võsukesele samuti head. Pahatihti võib juhtuda, et kodust eemale sattunud laps möllab õues ning elab terviseteadlaste ja arengupsühholoogide ideaalidele igatpidi vastavat elu, vanema enda kontaktiotsiv ärevus ja oskamatus mureliku lapsevanema rollist välja astuda muutuvad aga ainsaks teguriks, mis seda ideaali segab.

Ja kui suvi möödas ja oleme tagasi argirutiinis, siis ei keela keegi meil ajuti endasse vaatamast, et aru saada, miks me siin elus teeme just neid valikuid. Õigupoolest on selline teadlikkus enda vaimse tervise mõttes lausa soovitav. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.