Mõni nädal tagasi otsustas Tallinna ringkonnakohus maakohtus süüdimõistetud endise justiitsministri Kalle Laaneti kelmusesüüdistuses õigeks mõista. Etteheide Laanetile oli lihtne: valitsuse liikmete eluasemekulude hüvitamise kord näeb ette, et kulud hüvitatakse vaid juhul, kui üürileping pole sõlmitud "seotud isikuga".

Laanet on kohtu all põhjusel, et ta lasi riigil endale hüvitada ligi 13 000 eurot üüriarveid üürilepingu pinnalt, mille ta oli sõlminud enda abikaasa lapse ettevõttega. Hüvitise saamiseks andmete esitamisel oli Laanet kinnitanud, et üürileping pole sõlmitud temaga "seotud isikuga" korruptsioonivastase seaduse mõttes.

Laaneti selgitus oli järgnev: "Minu arusaam oli ja on siiamaani, et korruptsioonivastase seaduse seotud isiku mõiste, kus on välja toodud, et abikaasa eelmisest abielust olev laps, kellega mul puudub igasugune bioloogiline ja juriidiline side, ei ole seotud isik korruptsioonivastase seaduse mõistes."

See on küll päris kummaline väide, sest juba alates aastast 1999 on kehtinud reegel, et ametiisiku abikaasa laps loetakse ametiisikuga seotud isikuks.

2013. aasta kevadel jõustunud uue korruptsioonivastase seaduse seletuskirja kohaselt oli seadusandja toonane eesmärk lähisugulaste ja -hõimlaste ringi veelgi laiendada. Uue reegli kohaselt, mis praeguseni kehtib, loetakse ametiisikuga seotud isikuteks iga viimnegi õe- ja vennapoeg ning -tütar.

Ehk kui Kalle Laanet tugineb oma seisukohas pikaaegsele kogemusele õiguskaitsevaldkonnas, tekib paratamatult küsimus, et kuidas kurat ta kümnete aastate jooksul nii elementaarset asja ei teadnud.

Laaneti ja tema mõttekaaslaste argument on rangelt grammatiline: kuna seadus räägib "ametiisiku lapsest", aga täpsustab seejärel, et "alanejaks sugulaseks" loetakse ka "abikaasa laps", siis järelikult abikaasa last ei loeta ametiisiku lapseks.

Kõlab tobedalt? See ongi tobe, sest see on mõistusevastane ja täiesti ebaloogiline tõlgendus. Jurist, kes järab sätte kallal ainult grammatilise tõlgendusega, eirates kogu ülejäänut tõlgendamismeetodite kataloogi, on nagu koopainimene keset linna. Tegelikult, veel hullem, ta tegutseb kas halvas usus või kellegi huvides.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus nõustusid prokuratuuriga, et "seotud isikuks" tuleb lugeda ka ametiisiku abikaasa laps, aga ringkonnakohus mõistis Kalle Laaneti õigeks. Miks? Sest tuleb välja, et isegi justiitsminister ei pea aru saama seadustest, mis on tema enda ministeeriumi pädevusalas ning mida kõik vähegi tähtsamatel ametikohtadel isikud peaksid une pealt tundma.

Aga milleks üldse sellised piirangud? Eesmärk on tagada, et ametiisik ei saaks endaga seotud isikuid ühelgi viisil maksumaksja rahakotist soodustada. Avalikus sektoris toimuv ei pea mitte lihtsalt olema aus, vaid see peab ka näima aus.

Kui näiteks Kalle Laanet oleks sama raha eest korteri kelleltki teiselt üürinud, ei oleks maksumaksja jaoks rahaliselt midagi muutunud, kuid sedasi seotud isikult korteri üürimine tekitab paratamatult küsimusi. Esiteks: kas ametiisikul oli üldse korterit elamiseks vaja või ta üüris selle lihtsalt selleks, et hüvitist saada ja abikaasa lapsele seeläbi tulu tagada? Teiseks: kas üür vastas turu tingimustele või maksis ta üle turu keskmise, kuna tegemist oli tema abikaasa lapsega?

See on selline libe tee, mida mööda on üritanud käia ka Liisa Pakosta oma plaaniga seada toimingupiirangu rikkumise kuriteo koosseis sõltuvaks sellest, kas ja kui suur kahju on üldse tekkinud. Küsimus ei ole aga lihtsalt selles, kas maksumaksjale tekib rahaline kahju, küsimus on selles, kellele kallatakse sellest lõpmatuna näivast anumast nimega maksumaksja rahakott. Ametiisikutega seotud isikutel on ju eelduslikult suurem ligipääs ametiisikutele ning nende abil avanevale maksumaksja rahakotile.

Kuid milleks üldse keelata teatud tehingud või hüvitiste väljamaksed seotud isikute puhul? Miks mitte alati vaadata juhtumipõhiselt seda, kas tegelik kahju on tekkinud? Sest siis läheks vesi kohe eriti sogaseks. Numbritega on väga lihtne manipuleerida ja lisaks oleks piirid lubatu ja keelatu vahel veel hägusemad.

Maksumaksjana on mu mõtted selle loo osas kahetised. Ühtepidi tundub justkui tobe, et meie raha põleb menetluses, mille keskmes on 13 000-eurone hüvitis, mis suures pildis on köhatus. Samal ajal on asi põhimõttes. Kui isegi justiitsminister võib korruptsioonireeglite osas lolli mängida, mis lootust meil siis üldse veel on?

2025. aasta juunis märkis Kalle Laanet enesekindlalt, et ta kahtleb, et ta lõppastmes süüdi mõistetakse, kuna pole enda hinnangul kuritegu toime pannud.

Mina seevastu olen kindel, et riigikohus võtab asja menetlusse ja nõustub maakohtuga. Miks? Sest Raul Eametsa kaasus riigikohtus aastal 2024 kinnitas, et lolli mängimine ei ole tõsiseltvõetav kaitsestrateegia.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.