Võiksime proovida duelli sõnades edasi anda, aga see kaotaks oma väärtuses sama palju kui tulpide hind pärast Hollandi tulbimulli. Kasutades Tarmo Jüristo toodud paraleeli, siis tegu on justkui Lutheri ja Erasmusega, kes olid head vanad sõbrad, kuid kes arvamuste poolest erinevatele pooltele sattusid ja lõpuks tülligi pöördusid. Kuigi Pajula ei soovinud end reformatsiooni-aegsete suurkujudega võrrelda, tõdes ta, et elaval sõnal pole kunagi olnud sellist haardeulatust kui sel on praegu.

Samas elava sõna kuulajad ehk rahvas see seltskond, kes omavahel ei ole näost-näkku suhelnud, kuid kes hommikuti loevad sama ajalehte ning on selle tõttu samasse kultuuriruumi seotud. Paraku tänapäeval loeb iga inimene hommikuks justkui erinevat ajalehte ning see tekitab küsimuse, et mis meie kultuuriruumi ühtseks seob?

Kuid, mis on sinu maailmavaade? Parem, vasak, liberaal, konservatiiv, liberaalkonservatiiv? Tänapäeval on inimesel end üha keerulisem määratleda, osaliselt eelmainitud põhjusel, et igaüks loeb iseenda erinevat ajalehte. Pajula ja Jüristo pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et jah, suured skaalad paremal-vasakul enam ei tööta, aga täpsemat määratlust ongi raske teha ning nagu Anvar Samost oma küsimuse asetuses ütles: liberaalkonservatiiv on täiesti reaalne võimalus

Päris tõsiselt, selleks, et saada osa sellest duellist ning mõista Jüristo ja Pajula dialoogi tõelist olemust, on vaja ainult üht: võtke aega ja vaadake järgnevat videot.