Gustav Lauringson | Üks luupainajalik plaan ({{commentsTotal}})

...
... Autor/allikas: Maarten Brinkerink / flickr /(CC BY 2.0)

Digivõimutsejad lähtuvad eeldusest, et eestlased tajuvadki maailma ühtviisi, meie olemegi biorobotiseerumise avangard, kommenteerib Gustav Lauringson plaani kohustada kodanikud nüüdsest enam riigiga digitaalsel teel suhtlema.

Juhtusin rahvusringhäälingu kanalil kuulama saadet, kus riigiametnikud ja riigikogu liige tutvustasid esmahetkel uskumatut ideed, mis ühemõtteliselt manifesteeris riigi ülimuslikkust kodaniku ees. Nimelt küpseb plaan, mille järgi kavatsetakse kõik kodanikud sundida kontrollima oma postkasti. Ei, mitte koduvärava küljes rippuvat postkasti, vaid virtuaalset, arvutiekraanile ilmuvat e-postkasti. Ikka selleks, et suhtlus riigi ja kodaniku vahel paremini sujuks. See olevat mõlema poole huvides.

Ma ei tea, kas plaan e-posti vaatamise kohustuslikkusest on sündinud riigitruu ametniku peas või on selleks tulnud impulss väljapoolt. Igatahes kinnitati lõpuks, et selle saatega ei tahetud kedagi hirmutada. Märgiline remark igal juhul. Siiski pole välistatud, et saavutati vastupidine.

Saab kinnitust trend, et riigipoolne ülereguleerimine süveneb ning võim kasutab iga võimalust, suurendamaks kontrolli oma alamate üle. Uue muudatuse ettekäändeks osutus kaitseministeeriumi probleem, et noored kutsealused ignoreerivad kirjalikku, paberil esitatavat armeekutset. E-posti vaatamise sunduslikkus peaks pakkuma olukorrale lahenduse.

Võib olla see ongi nii, kuid tähenduslik on ühe kitsa segmendi probleemi asetamine oluliselt laiemasse konteksti. Ilmselt on taoline sunni rakendamise idee võimu administratiivpersonali keskel juba ammu tiirelnud. Nüüd kasutati kaitseministeeriumi nähtavalt põhjendatud mure ära ja presenteeriti seda kui tarvilikku universaalset vajadust. See on võimule tüüpiline käitumismuster – üksikjuhtumit ettekäändeks tuues kehtestatakse universaalse iseloomuga muutus.  

Võimu kallal irisemine ei ole reeglina viljakas tegevus. Siiski sisaldab kõnesolev plaan mitut tasandit ja võib olla sügavamas olemuses küllalt kurjakuulutav.

Esiteks triviaalne, kõigile nähtav tasand. See seostub inimeste erineva võimekusega orienteeruda digimaailmas. On mõistetav, et valdkonnas esinevad vanusegruppide vahel suured erinevused. Tekib kohe küsimus, mida teha inimestega, kes arvutit ei kasuta.

Saatest selgus, et inimeste sunniviisiline digitaliseerimine pole probleem, siin tuleb lihtsalt rakendada erandeid. Sealjuures selle, kas isik ikka tõepoolest e-posti ei kasuta, tõendamise piisavuse üle ei otsusta konkreetne inimene, vaid võimuesindaja (paberil kirjavahetuse säilimiseks peab kodanik esitama põhjendatud taotluse).

Riigikogu poliitik lubas endale koguni solvava alatooniga lahterdamist, kus digivõimekaid nimetati "neljalisteks-viielisteks", mahajäänuid aga "kahelisteks-kolmelisteks". Saates intervjueeriti ka Tartu ülikooli sotsiaalteadlast, kes rõhutas erinevaid digilõhesid elanikkonna lõikes ning pidas plaani realiseerumist problemaatiliseks.

Samas oli Eestis domineeriva digitaalse eufooria kontekstis üpris kainestav kuulda, et kesk- ja vanemaealiste kodanike hulgas esineb kogu olmeelu arvutisse ajamise suhtes küllalt skeptiline suhtumine. Sunniviisiline e-posti vaatamine pigem tekitab trotsi, niigi tunnetab osa elanikkonnast digitaliseerimist kui midagi pealepressitut.

Varjatumas perspektiivis seostub kõnesoleva plaaniga aga hoopis olulisem tasand – väljakutse maailmavaatele. Lihtsustatult on see kokku võetav küsimusega, kuhu me oleme teel ja kui mõistlik on kõige sellega kaasa minna. Mida teha, et selle tormava maailma eest ennast kaitsta?

Digivõimutsejad lähtuvad eeldusest, et eestlased tajuvadki maailma ühtviisi, meie olemegi biorobotiseerumise avangard. Sealjuures olevat Eestile antud sakraalne missioon, peaaegu äravalituse staatus Infosfääri Jumala poolt (saates kõlaski veendumus, et Eesti kohus on olla Riigi ja kodaniku suhetes teenäitaja).

Ehkki võimu apologeetika jõuab paiguti religioossete tunnustega messianismi, pole sellel palju pistmist eestlase argieluga. Siin toimetab ikka lihast ja luust, enamasti irratsionaalne olevus, kellele teaduslik teadmine on ainult üks võimalik teadmise vorm teiste hulgas.

Iga veel robotiseerumata inimese jaoks jookseb kusagil punane joon, kus tehnoloogiate pealetungile öeldakse: "Stopp!" See võib paikneda väga erinevas kohas: on neid, kellele ei valmista raskust paigutada naha alla 24/7 jälgimist võimaldav kiip, on neid, kellele on punane joon interneti kasutamine.

Mida peab tegema inimene, kes maailmavaatelisel – kui soovite, religioossel – põhjusel ei saa aktsepteerida kõiki tehnoloogiatega kaasas käivaid aspekte? Põgenema Eestist? Maale, kus mentaalne kliima on parem ja inimlikku mõistmist rohkem?

Viimati nimetatud vaatenurka kõnesolevas saates ei käsitletud. "Kahelistele" võib ju teha erandi, aga karavan läheb edasi. Oma silme all näeme, kuidas struktuurse mõtlemise fetišeerimine hävitab järk-järgult inimlikkuse. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: