Olen järjekindlalt seda meelt, et igaühel on õigus oma arvamusele ja sellepärast ei ole põhjust Vaiko Epliku arvamuste üle polemiseerida. Kuid esitatud väited peaksid olema argumenteeritud ja toetuma faktidele. Eplik on esitanud aga lihtsalt oma nägemuse Eesti Autorite Ühingu (EAÜ) ja teiste ühingute vahendustasude suurusest. Seega pean ma siinkohal vajalikuks esitada tegelikud vahendustasude suurused.

EAÜ vahendustasu aastal 2017 ei olnud 20 protsenti. 2017. aastal olid EAÜ laekumised kokku 6 389 131 eurot. EAÜ kulud samal aastal olid 873 413 eurot. Seega olid EAÜ kulud protsendina tooduna 13,7 protsenti. (vt EAÜ kodulehel 2017 üldkoosoleku materjale, alajaotust tulud-kulud).

Rootsi ühingu STIM laekumised aastal 2017 olid 2,025 miljardit SEK-i. Nende kulud olid 212 miljonit SEK-i. Seega moodustasid nende kulud 10,5 protsenti laekumistest (vt www.stim.se).

Taani ühingu KODA andmeid ma 2017.aasta osas ei leidnud, kuid aastal 2016 olid nende laekumised 115,747 miljonit eurot. Kulud olid olenevalt sellest, mis sinna sisse arvutati, kas 19,127 miljonit eurot ehk 16,5 protsenti või siis 13,1 miljonit eurot (see sisaldas ainult otseseid kontori kulusid) ehk protsentuaalselt 11,3 protsenti (vt www.koda.dk).

Toon võrdluseks ka meie naabrite soomlaste muusikaõiguste ühingu TEOSTO arvud aastast 2016: laekumised 70,6 miljonit eurot, kulud 14 miljonit eurot, vahendustasu 19,8 protsenti.

Need olid nüüd näited "vanade ühingute" kohta, kes on tegutsenud üle 100 aasta. Kuidas on meie saatusekaaslastega endisest Nõukogude impeeriumist? Näiteks Leedu ühing LATGA. Nemad kogusid aastal 2017 kokku 6 534 836 eurot ja nende kulud olid seejuures 1 213 016 eurot ehk siis vahendustasu protsent oli 18,56 protsenti.

Olgu lugejale teadmiseks, et Rahvusvahelise Autorite Ühingute Konföderatsiooni (CISAC, vt www.cisac.org) reeglite järgi on normaalne, kui ühingu töökulude katteks kulub kuni 25 protsenti sellest, mis kogutakse. Iga protsent sellest allapoole loetakse heaks näitajaks ja ühinguid, kelle kulutused on alla 20 protsendi, peetakse tublideks. Loomulikult sõltub vahendustasu suurus ka kogutavatest summadest. Kui suuremad ühingud koguvad aastas miljardi euro suurusi tasusid, siis on selge, et nende puhul oleks vahendustasu 25 protsenti ilmne liialdus. Aga kui väikesed ja alustavad ühingud kulutavad oma töökulude katteks ka 50 protsenti (on ka suurema kuludega näiteid), siis ei pane seda nende omad liikmed pahaks, kuna pool muna on ikka parem kui mitte midagi.

EAÜ läbipaistvusest

Euroopa Liit on vastu võtnud direktiivi, mis käsitleb kollektiivse esindamise organisatsioonide (nende hulka kuulub ka EAÜ) tegevust. Direktiivi sätted on üle võetud ka Eesti autoriõiguse seadusesse ja selle kohaselt peavad kõik Eestis tegutsevad kollektiivse esindamise organisatsioonid igal aastal avalikustama kõik oma tulud-kulud ja esitama nn läbipaistvusaruande. See läbipaistvusaruanne saadetakse igal aastal ühingute üle järelevalvet teostavale justiitsministeeriumile.

EAÜ on juba enne selle direktiivi kehtima hakkamist oma kodulehel avalikustanud kõik oma tegevusega seotud andmed. Vaadake www.eau.org/autorile/eau-uldkoosolek ja seal on näha meie viimaste aastate üldkoosolekute materjalid koos kõigi arvuliste näitajatega. Ma ei oska öelda, kas peale kollektiivse esindamise organisatsioonide veel keegi sellist infot sellises mahus kõigile huvilistele avaldab (ehk vast ainult börsiettevõtted)?

Miks me pole kohtusse pöördunud kiiremini?

Kas see näitab meie töökultuuri? Esiteks nn tühja kasseti kohtuasi. Esimese hagi esitas EAÜ kohtusse koos Eesti Fonogrammitootjate Ühingu ja Eesti Esitajate Liiduga 2013. aastal ja see puudutas aastatel 2010-2013 saamata jäänud tasu. See kohtuasi venis kõigis kohtuinstantsides mitmeid aastaid ja alles 2017. aasta lõpus tuli lahend.

On loomulik, et seni kuni puudus lõplik kohtulahend, ei saanud me esitada uut hagi. Ütlen "meie", sest uue hagi taga on üheksa erinevat ühingut ja loomeliitu. Loomulikult oli meil vaja enne uue hagi esitamist põhjalikult uurida eelmise kohtulahendi sisu, et uue hagi esitamisel lähtuda sellest, mida kohus oli eelmises lahendis oluliseks pidanud. Siis oli vaja kooskõlastada hagi esitamine kõigi üheksa erineva ühingu ja liiduga. See n-ö uus hagi puudutab aastaid 2014-2017 ja hagi sai esitatud kohtusse selle aasta mais. Et see seniajani kohtus arutamisele pole tulnud, ei sõltu hagejatest.

Sellest tühja kasseti hagist veel niipalju, et kuigi. Eplik väidab, et keegi tänapäeval midagi ju enam ei salvesta, siis see ei ole paraku õige. Nii Eestis kui ka Euroopa teistes riikides tehtud uuringud näitavad, et seniajani siiski salvestatakse ja üllatavalt suurtes mahtudes. Ilmselt kunagi tulevikus võib see teema tõesti oma aktuaalsuse kaotada, kuid meie tegutseme tänases päevas ja selle alusel autorid, esitajad ja fonogrammitootjad oma õigusi nõuavad.

EAÜ hagi eratelekanalite vastu

Kui EAÜ ja eratelekanalite vahel 2018. aasta alguseks lepingud lõppesid, siis ei olnud erakanalid nõus EAÜ-ga edastamise osas uut lepingut sõlmima. Nagu taolistel puhkudel ikka, proovisime nendega läbirääkimiste käigus asja lahendada. Nendepoolsed vastused meie ettepanekutele ei olnud just kiired tulema. Näiteks minu maikuus saadetud e-kirjale vastas erakanalite esindaja Karmen Turk alles septembri keskel. Ilus suvi oli, kõigil puhkused, arusaadav. Tegelikult on sarnane probleem mureks veel teistelgi EL-i ühingutel.

Nendele, kes pole teemaga kursis, pean mainima, et eratelekanalite lepingust keeldumise aluseks on üks üpriski vaieldava sisuga Euroopa Kohtu otsus. Praegune EL-i juhtriik Austria on võtnud asja ette ja on teinud Euroopa Komisjonile mitmeid ettepanekuid probleemi õiguslikuks reguleerimiseks. Loomulikult on tehtud vastu-, täiendus- ja parandusettepanekuid, nii et selles vallas on hetkel paras segadus. EAÜ on püüdnud ennastkursis hoida kõigi võimalike Brüsselis toimuvate arengutega, sest pole mõtet hagiga sisse murda uksest, mida juba praotama on asutud.

Kõigile peaks arusaadav olema, et kohtuskäimine on alati kõige viimane ja kõige kallim samm, mida oma õiguste kaitseks astuda. Seepärast ei ole EAÜ ka selle hagiga väga kiirustanud, ehkki selle põhitekst on juba valmis. Ilmselt ei jõua me EL-i regulatsiooni ära oodata ja peame hagi eratelekanalite vastu ikkagi esitama. Aga eeltoodud põhjustel ei näe ma küll põhjust meie ühingut ebakorrektses käitumises süüdistada.

Sisuliselt tühja kasseti tasu jaotamisest

Eplik väidab, et kui riik maksaks õiguste valdajatele kompensatsiooni, siis see läheks nendele MTÜ-dele. Ja et need MTÜ-d teenivad sellega tulu. MTÜ on aga kehand, mis ei tohi tulu teenida. Ehk kõik see, mis sisse tuleb, peab minema ka väljajagamisele. Väljaarvatud see osa, mis vastava MTÜ liikmete üldkoosoleku otsusega otsustatakse jätta tegevuskulude katteks.

EAÜ on alati või õigemini selleajani, kui veel oli midagi jagada, nn tühja kasseti tasu oma liikmetele välja maksnud. Personaalselt. Ja kuna EAÜ on olnud justiitsministri käskkirjaga määratud seda tasu koguma, siis EAÜ ei ole ka sellelt tasult vahendustasu võtnud. Justiitsminister on lubanud kogutud tulust kinni maksta vaid ühe töötaja palga, kes selle asjaga tegeleb.

Üks lause Epliku jutust jäi veel silma. Need institutsioonid, kes peaksid autorite eest seisma, muretsevad pigem enda kokkukuivanud sissetulekute pärast. Ilmselt käib see siis ka EAÜ kohta. Ausalt öeldes ei saa ma aru, mis kokkukuivanud sissetulekutest on jutt. Kui vaadata EAÜ laekumisi, siis on need igal aastal kasvanud. Mõned aastad tagasi sain üldkoosolekul ette kanda, et oleme jõudnud koguda viis miljonit eurot ja eelmisel aastal olime jõudnud esmakordselt üle kuue miljoni euroni. Mis kokkukuivamisest on jutt? Kas sellest, et Eesti autorite teoste asemel on hakatud kasutama teiste maade autorite omi? Siin ma aga küll EAÜ süüd ei näe.