Kultuurikatlas lõppes äsja digivaldkonna tippkohtumine Tallinn Digital Summit 2018. See tõi Eestisse IT ministreid, ettevõtjaid ja eksperte üle maailma. Eestlastel on tõesti põhjust oma riigi digilahenduste üle uhke olla. Võime auga selliseid suurejoonelisi tippkohtumisi korraldada.

Me ei kujuta enam ette riiki, kus elektrooniline asjaajamine, registrid ja infosüsteemid ei võimaldaks minutitega vajalikku infot hankida. Kus toimingud riigiga võtaks tehniliselt aega kauem kui mõned klahvivajutused. Üha enam peame loomulikuks, et riik suhtleb kodanike ja ettevõtjatega vaid elektroonilisi kanaleid mööda.

Oktoobri algul tegi riigikohus märgilise otsuse. Kohus otsustas, et põhiseadusega on kooskõlas nõue, mis kohustab majandusaasta aruandeid esitama üksnes äriregistri veebiportaali kaudu. Ühelgi muul viisil (näiteks paberil või e-kirjaga) esitatud aruannet vastu ei võeta. Erandeid ei tehta. Samasugune nõue kehtib nii suure äriühingu kui väikese kodanikualgatuse vormis sündinud mittetulundusühingu kohta. Konkreetne kohtuasi puudutas muide pisikest klubina tegutsevat mittetulundusühingut, mille liikmete keskmine vanus on 70+ eluaastat. Mittetulundusühingut oli neil daamidel vaja asutada vaid selleks, et tegeleda heategevusega ning kuuluda rahvusvahelisse ühingute võrgustikku.

Eelmisel nädalal otsustas valitsus, et riigikogule võib esitada seaduse eelnõu, mis võimaldaks tulevikus üle minna e-PRIA kasutamisele. Põllumajanduse ja maaelu toetuste taotlemine saaks toimuda ainult elektrooniliselt. Mõned nädalad varem andis valitsus heakskiidu plaanile, et tulevikus saadetakse kohustuslikku ajateenistusse kutsumise teade ametlikule eesti.ee aadressile. Sellisel viisil kutsealusele edastatud dokument loetaks seaduse alusel kättetoimetatuks. Pärast riigipoolset klahvivajutust ei saaks kodanik enam väita, et pole ajateenistuse kutset kätte saanud.

Toodud kolm näidet üksnes elektroonilisele asjaajamisele üleminekuks on oma olemuselt põhimõtteliselt erinevad. Majandusaasta aruande esitamine võib puudutada igaüht. See on riigi poolt peale pandud kohustus, mis takistab inimese põhiõiguste ehk ettevõtlusvabaduse ja ühinemisvabaduse realiseerimist. Kui sa ettevõtjaportaali kaudu aruannet ei esita, siis sinu ettevõte, mittetulundusühing või sihtasutus kustutatakse registrist ja juriidilise isikuna tegutsemise võimalus puudub. Elektroonilise PRIA-ga puutuks kokku vaid need, kes soovivad riigilt toetust taotleda. Toetuse saamine pole õigus ega kohustus. Ajateenistusse kutsutakse noori inimesi, kelle jaoks arvuti kasutamise oskuse õppimine on olnud koolihariduse osa.

Aga kas elu interneti ja arvutita peaks põhimõtteliselt olema võimalik? Kas elektrooniline elu, mis siit Tallinnast vaadates tundub nii loomulik, seda ka tegelikult on? Retoorikas toetame vanemate inimeste ühiskondlikku aktiivsust. Samas unustame ära, et praegu alles nelja- või viiekümnendates eluaastates inimestel ei olnud arvutiõpe kohustusliku koolihariduse osa. Tänased pensionärid pole ka oma varasemas tööelus kõik arvutitega kokku puutunud. Ja majanduslikult pole ei arvuti ega internet kõigile kättesaadav. Ikka veel ju ootame "viimase miili" kaablivõrgu väljaehitamist.

Kas Eesti ühiskond on valmis riigiga suhtlemisel üle minema üksnes elektroonilisele asjaajamisele? Kui seadusandja, valitsus ja kõrgeim kohus nii otsustavad, siis ehk olemegi. Ka täna on inimeste endi jaoks nii kõige mugavam. Aga erandid on siiski võimalikud. Tavakodaniku kohustuslik suhtlus riigiga on võimalik ikka ka teeninduskontorites päris inimeste abiga. Usun, et ehk paari-, kolmekümne aasta pärast toimubki kogu asjaajamine üksnes interneti teel. Ja see tundub siis sama loomulik kui kirjaoskus.

Murelikuks teevad aga põhjendused, kuidas valitsus ja kohus selgitavad, miks nõue riigiga üksnes ette antud viisil asju ajada on õigustatud. Räägitakse ühtsest, kiirest, läbipaistvast aruandlusest, tõhusast käibest ja andmete võrreldavusest. Need on vaid efektiivsuse väärtused, mis tõepoolest on asjakohased riigi enda töö hindamisel. Riigiasutustel on võimalik oma tööd selliselt lihtsamalt ja kiiremalt teha. Aga riigihaldust ei peaks korraldama vaid nii, et riigil oleks parem, vaid ikka inimestel mugavam.

Kas poleks mitte kõige tõhusam korraldadagi ainult e-valimised? Poleks vaja valimisjaoskondi ülal pidada, sedeleid trükkida, turvalisi valimiskaste osta ega käsitsi sedelite lugemist korraldada. Tulemused saaks väga kiirelt teada. Riigil oleks palju lihtsam. Rahu! Täna õnneks keegi ei aruta sellist võimalust.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.