Kui inimesed on eluga rahul, millega nad siis õigupoolest rahul on? Kas kõigil inimestel on võimalused eluga rahul olla ühesugused? Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) kogub andmeid inimeste eluga rahulolu kohta alates 2011. aastast. Nende põhjal valmib ka nn parema elu indeks, kus võrreldakse eri riikide inimeste hinnanguid üheteistkümne heaolu mõjutava komponendi kohta.

Selgub, et inimesed peavad kõige olulisemaks teguriks tervist, sellele järgnevad haridus, tööelu tasakaal, personaalne turvalisus ja elukeskkonna kvaliteet ning seejärel tulevad mitmed materiaalsed väärtused, nagu maja, töö ja sissetuleku olemasolu. Mõnevõrra vähem tähtsustatakse sidemeid kogukonnaga ja kodanikuühendustesse kaasatust.

Siiski ei arva kõik inimesed ühtmoodi. Komponentide tähtsustamisel eristuvad eelistused nii soo ja vanuse kui ka näiteks vanemate haridustaseme järgi. Mehed kalduvad enam tähtsustama materiaalseid väärtusi (sissetulek, töö, maja), naised pehmemaid väärtusi (kogukond, tööelu tasakaal, turvalisus). Vanemad vastanud eelistavad enam maja ja personaalse turvalisuse olemasolu ning väärtustavad tervist, nooremad (alla 35 aasta vanused) seevastu tööelu tasakaalu ning töö ja sissetuleku olemasolu, lisaks peavad nad oluliseks ka kogukonna sidemeid.

Erinevusi on märgata ka piirkonniti. Näiteks Aasias peetakse oluliseks personaalset turvalisust ja tööelu tasakaalu, Euroopas on kõige olulisem heaolu komponent tervis.

Üsna loomulik tundub ka see, et parema haridusega inimesed, kellel on lapsed, väärtustavad enam haridust või inimesed, kes on enam rahul iseenda eluga, annavad üldiselt kõrgemaid hinnanguid heaolu teguritele. Eelnimetatud seosed viitavad aga nn sotsiaalse mobiilsuse probleemile, mille OECD teises äsjailmunud analüüsis välja toob.

Viimaste aastatega aina süveneb ebavõrdsus nii sissetulekutes kui ka inimeste arenguvõimalustes. Kuidas tagada kõigile elanikkonna kihtidele võrdsed võimalused arenguks ja heaoluks? Küsitakse, kas sotsiaalne lift on rikkis? Tuvastatud on, et just alt üles liikumine on muutunud järjest keerukamaks. Kui lapsed kasvavad peres, kus puuduvad võimalused hariduseks ja toimetulekuks, on tõenäoline, et nad barjääridest läbi ei murra ning neil on väiksemad võimalused edukaks toimetulekuks. Näiteks tööturu kontekstis tähendab see, et potentsiaalsed talendid ei jõuagi tööturule, või kui vanematel on kehv tervis, on tõenäoline, et ka lastel on hiljem terviseprobleeme.

Inimeste sotsiaalmajanduslik staatus mõjutab oluliselt tööhõive väljavaateid, töökoha kvaliteeti, tervist, haridust ja teisi võimalusi. Kõik see aga on seotud inimeste heaoluga ja hinnanguga sellele. Või vastupidi, sotsiaalse staatuse kaotamine võib vähendada rahulolu ja õõnestada isiklikku enesehinnangut ning sotsiaalset ühtekuuluvustunnet, seda eriti keskmise ja madala sissetulekuga inimeste seas.

See vähendab usaldust sotsiaalpoliitilise süsteemi vastu ja sellel võivad olla negatiivsed tagajärjed demokraatiale, sest tugevneb poliitilise ekstremismi või populismi tekkimise võimalus.