Siin on minupoolne vastus. Laused on lihtsad, sest kirjutasin selle teksti ise eesti keeles ning lasin hiljem parandused teha.

Esiteks, tahan tänada härra Ilvest lahkete sõnade eest. Teema, millest ta kirjutab – topeltkodakondsus – puudutab kõiki siin elavaid inimesi, kes pole etnilised eestlased. Seega, loomulikult puudutab see mind isiklikult.

Räägin teile natukene oma taustast, kuna eeldan, et enamus lugejatest ei ole sellega tuttavad. Olenemata mu välimusest (ja sellest mida sotsid, eesotsas Jevgeni Ossinovski tahavad, et inimesed minust arvavad), ei ole ma pärit vaesest Aafrika riigist ja mul ei ole vaja, et Keskerakond mind ülal peaks. Ma olen pärit rikkast Euroopa riigist. Ma olen pärit Ühendkuningriigist.

Mu perekond on olnud britid väga pikka aega, sadu aastaid. Mu esivanemad olid mustanahalised briti lojalistid. Nad sõdisid Suurbritannia eest Ameerika iseseisvussõjas. Vabandust Luukas, selles sõjas olime eri pooltel. Pärast sõja lõppu evakueerisid mu esivanemad Nova Scotiasse, ning hiljem leidsid uue kodu Aafrikas. Kaks mu onu hukkusid Burmas võideldes Suurbritannia eest Teises maailmasõjas. Kui mu vanemad naasid 60 aastat tagasi oma emamaale (me ütleme emamaa, mitte isamaa), oli Inglismaa vaene riik. Inglismaa on mu kodumaa, minu poolt sügavalt armastatud maa. Ma armastan Inglismaad…, kuid ma armastan ka Eestit. Eesti on mu abikaasa armastatud kodumaa ja mu poja sünnimaa. Mu parimad sõbrad on eestlased. Ka mina tahan olla eestlane.

Mu poeg on eestlane, kuid tal on sama olukord, mis Luukas Ilvesel. Kui ta saab 18-aastaseks, peab ta valiku langetama, kuid sellega kaasneb täiesti arusaamatu paradoks - ta saab Eesti kodakondsusest loobuda, kuid ta ei saa seda kaotada. Paljudel inimestel pole nii vedanud.

Tean üht uusmeremaalast, edukas ettevõtja ja investor. Ta tahtis Eesti kodakondsust. Ta pöördus oma murega minu poole ja mina omakorda arutasin seda ühe riigikogu liikmega. Kui mu tuttav sai teada, et ta peaks loobuma Uus-Meremaa kodakondsusest, jättis ta plaani pooleli. Tean üht Šoti pankurit, kes tahab samuti Eesti kodakondsust, kuid ta ei saa seda kuidagi. Samuti tean Rootsi ärimeest, kellega on sama lugu. Loodan, et saate asjale pihta. Kui ma tulin Eestisse, läks mu hea sõber Soome. Ta töötas samuti ajakirjanikuna. Mõtlen temast, kui oma Soome alter egost. Ta sai hiljuti Soome kodanikuks.

EKRE tahab jätta mulje, et kui me seadustaksime topeltkodakondsuse, siis ainsad, kes sellest kasu saaksid, oleksid venekeelt kõnelevad inimesed ning Süüria pagulased. See ei ole loomulikult tõsi.

Topeltkodakondsusest saaksid eelkõige kasu eestlased. Topeltkodandsusega kaasneksid raha ja spetsialistid. Leidub palju investoreid, ärimehi, pensionäre, ettevõtjaid, IT-spetsialiste ja muid oma ala eksperte, kellest võimaluse korral saaksid Eesti kodanikud. Eesti pakub turvalist keskkonda elamiseks, töötamiseks ja laste kasvatamiseks. Inimesed ei ole sellest teadlikud. Mis te arvate, miks e-residentsuse programm nii edukaks on osutunud?

Eesti võib lubada topeltkodakondsust, samal ajal säilitades oma keelt, kultuuri ja piiri. Topeltkodakondsust poleks lihtne saada. Pead oskama eesti keelt vähemalt B1 tasemel, pead tundma Eesti põhiseadust ja tavasid ning olema elanud siin riigis vähemalt kaheksa aastat. Ning riigil on õigus sulle kodakondsust mitte võimaldada, juhul kui nad arvavad, et sa ei ole sobilik.

Võttes arvesse Brexitit, olen ma päris kindel, et iga siin elav britt, kes valdab keelt ja muid nõudeid, taotleks võimaluse korral endale Eesti kodakondsuse.

Eesti ja Suurbritannia vahelised suhted on alati head olnud. Kui Eesti võitles iseseisvuse eest, tulid britid appi. Topeltkodakondsus oleks väga võimas tänusõnum. Samuti kaasneb selle teemaga õigluse küsimus. Eestis sünnivad ja kasvavad lapsed, kes ei saa Eesti kodanikeks, kuna nende vanematel pole alalist Eesti residentsust. Kui need lapsed jõuavad teatud ikka, peavad nad valima Eesti või oma vanemate riigi kodakondsuse vahel. Jah, topeltkodakondsus tähendaks seda, et paljudel inimestel oleks korraga Eesti ja Vene kodakondsus.

See, kui inimene on pärit venekeelsest perekonnast, ei tähenda, et ta poleks eestimeelne. Neile inimestele topeltkodakondsuse võimaldamine muudaks neid veelgi patriootlikumateks.

Paljude vene keelt kõnelevate inimeste jaoks on Eesti riik, mille nad valiksid. Hetkel on nad oma tahtest olenemata seotud Venemaaga. Endale riigi valimine on väga sümboolne tegu. See on midagi, mida loodan ise kunagi teha.