Mind pani täna hommikul kurvastama järjekordne uudis Abhaasia eestlasest, kes oma kodakondsusest ilmselt ilma jääb. Meie kodakondsusseadus ei luba praegu topeltkodakondsust. See paneb 18-aastased topeltkodanikud raske valiku ette ning ilmselt heidutab paljusid vanemaid üldse oma lastele Eesti kodakondsust taotlemast.

Ma proovin ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui 18-aastane Luukas oleks valiku ette seatud, kas loobuda Eesti või USA passist. Selleks ajaks olin ma Eestis elanud kokku kaks aastat, vanuses 9-11. Lõpetasin keskkooli Washingtonis ning asusin just esimesele kursusele Stanfordis. USA passist loobumine oleks mulle mõeldamatu olnud. See tähendanuks mitte ainult lahkumist riigist, kus olin üles kasvanud ning õppisin parasjagu maailma parimas ülikoolis, vaid oleksin hüljanud ka riigi, mille keerulisse ajalukku on minu emapoolne suguvõsa juba kolm sajandit mässitud.

Ilmselt oleksin siis Eesti passist loobunud, täis teismelise trotsi riigi vastu, kes mind sellise valiku ette seadnud on. Saanuks mu isa siis 11 kuud hiljem sellesama riigi presidendiks, tundunuks see saatuse ülima irooniana.

Ent nii ei läinud. Mul oli privileeg olla sünnijärgne Eesti kodanik, kelle kodakondsust kaitseb Eesti põhiseadus.

Kaks aastat hiljem otsustasin kirjutada oma lõputöö Eesti 80-ndate ja 90-ndate aastate ehk üleminekuaja reformide poliitökonoomiast. Armusin täiskasvanuna sellesse riiki ja rahvasse, tema vaprusse ning solidaarsusse, tema suutlikkusse seista ka keerulistel aegadel väärtuste eest, mis loevad: perekond, kodu, aga ka vabadus ning demokraatia. Ajalugu on õpetanud eestlastele nii 19. sajandi kui 20. sajandi lõpus, et valgustusajastu väärtused ning indiviidi hoidmine ei ole vastuolus rahvuslusega, vaid need täiendavad teineteist.

20-aastasena sai Eestist minu jaoks midagi enamat kui koht, kus olin paar aastat elanud, kus paiknes mu esivanemate talu, kus mu isa töötas. Sellest sai mõte, mille nimel tasub püüelda, ehk isegi surra. Selle mõtte ajel tulin 21-aastasena, pärast kümmet eemaloleku aastat vabatahtlikult Eestisse tagasi ajateenistusse.

Töötasin kaheksa ja pool aastat Eesti riigi jaoks - peale ajateenistuse lõpetamist ametniku ning diplomaadina. Usun, et ajan ka nüüd kaudselt Eesti asja oma töös. Kui ma kord pere loon, kasvatan ma oma lapsi eestlastena. Ning tean, et minu panused Eesti asja ajamisse ei piirdu sellega.

Mina ei sündinud Eesti patrioodiks, vaid mulle anti võimalus kasvada patrioodiks. Minu lugu ei ole "tüüpiline". Aga ehk polegi "tüüpilist" välismaal üles kasvanud eestlast? Aleksander Einseln, Mari-Ann Kelam, Veiko Parming, Riina Kionka, Paul Marley ja Paloma Tupay – nad on inimesed, kes on täiskasvanuna Eestisse tulnud ning korraliku portsu oma elust sellele riigile andnud või andmas.

Aga kas me oleme rohkem eestlased kui Abhaasias elav Alli Rutto? Kas me oleme rohkem eestlased kui kõik need mitte-sünnijärgsed Eesti kodanikud, kellega ma aega teenisin, kelle kätte ma lahingus oma elu usaldaksin? Ning kas me oleme rohkem eestlased kui Justin Petrone, Lili Milani või Abdul Turay? Kas me tahame jätta kasutamata võimalust veelgi siduda need inimesed Eestiga? Kas me anname neile võimaluse kasvada Eesti patriootideks? Või sunnime neid ning nende lapsi võimatu valiku ette - eestlaseks võite saada ainult siis, kui lõikate ennast täiesti lahti oma juurtest.

90-ndate kodakondsuspoliitikal oli oma ajendeid ja see võis olla selle hetke olukorda arvestades mõistlik. Aga see oli pea 30 aastat tagasi. Selleks, et edasi liikuda, ei pea me hukka mõistma toonaseid otsuseid ega inimesi, kes neid langetasid.

Aga mis on see reaalne oht täna Eesti vabariigile? Topeltkodakondsuse andmine ei ole kodakondsuse null-variant. Naturaliseerimine nõudku muidugi keeletesti ning lojaalsusvannet.

Paljud tunnevad muret topeltlojaalsuse pärast. Aga kodakondsus ei anna automaatselt õigust riigisaladusele ega tundlikule ametikohale.

Võib-olla kaasneks topeltkodakondsusega riigisaladuse taustakontrolli tõhustamine ning täiendava paindlikkuse andmine kaitsepolitseile keelduda lubade väljastamisest? Võib-olla peaks ka muid piiranguid sisse viima, näiteks piirialade maaostude osas? Hästi, arutame seda!

Ma ka ei välista, et on kohti, kuhu topeltkodakondsus ei sobi. Minu isa loobus oma USA passist, kui sai Eesti suursaadikuks Washingtonis. Ning jäägu Vabariigi Presidendi amet sünnijärgsetele kodanikele.

Me kõik tunneme muret Eesti rahva kaugema tuleviku pärast. Küsimus pole ainult väärtustes, vaid ka selles, mis meid pikaajaliselt edukaks, jõukaks, kasvavaks riigiks ning rahvaks teeb.

Ei saa välistada, et topeltkodakondsuse võimaldamisega mingeid riske ei kaasneks. Aga kaasneks ka kasusid. Ning ma usun, põhjendatult, piisavalt Eesti riiki ja rahvasse, teadmaks, et me suudame selle kasu realiseerida ning kahju minimeerida.