Olles oma tulude poolest Euroopa Liidu keskmiste seas, näime tarbimiskulude struktuuri alusel aga üks vaesemaid. Eesti inimesed kulutavad suhteliselt palju oma eelarvest toidule, koguni üks viiendik meie tarbimiskuludest läheb söögi ostmiseks. Suurbritannias aga kulub näiteks ainult kaheksa protsenti pere-eelarvest toidule. Meist veel rohkem kulutavad toidukaupade ostmisele ainult rumeenlased ja leedulased. Kõik teised Ida ja Kesk-Euroopa riigid kulutavad toidule suhteliselt vähem, kuigi sissetuleku poolest peaksid nende kulutused suhteliselt suuremad olema kui meil.

Sellel saab olla kaks põhjust – meile kas meeldibki süüa ja kulutada rohkem toidule kui teised eurooplased või on meie toidukaup lihtsalt kallim. Pigem ikka vist viimane asjaolu suurte toidukulutuste põhjus. Ikka ja jälle kuuleb Eesti inimeste imestust selle üle, kuidas meist palju rikkamates riikides on toidukaup meist odavam. Lihtsustatud turumajanduse loogika kohaselt peaks tihe konkurents müüjate vahel hinna alla suruma. Nii palju suuri toidupoode üksteise kõrval kui Eestis pole vist olemas kuskil mujal maailmas. Miks siis meie toit ikka nii kallis on?

Olen arvamusel, et üheks selle põhjuseks on meie ebaefektiivne toidukaubandus. Kuna ma ei ole valdkonna ekspert, siis põhineb minu arvamus üldisel statistikal ja visuaalsel vaatlusel.

Ebaefektiivne toidukaubandus tuleneb üleinvesteeringutest toidupoodide hulka ja nende suurusesse; toidu raiskamisest ja toidupoodide kulukast opereerimisest. See viimane tähendab olukorda, kus poed on lihtsalt liiga kaua lahti ja seega raiskavad tööjõudu. Võimaluse osta suurpoest kell kolm öösel limonaadi maksavad kinni need, kes käivad poes tavapärasel poeajal. Veelgi hullem on asjaolu, et liiga palju hõivatuid kaubanduses kui väikese lisandväärtusega sektoris on tegelikult meie tööjõu põletamine. Küüniline on sealjuures jutt, et vajame kohe kiiresti massiliselt odava võõrtööjõu sissetoomist.

Toon sellise näite. Viibisin hiljuti ühes Inglismaa suurlinnas, kus olen veerand sajandit tagasi elanud. Tollal oli minu elukoha lähedal kaks suurt supermarketit, mis on tänaseks aga kinni pandud. Samas on aga avatud uusi väikseid ketitoidupoode lähiümbruses. Midagi sarnas kogesin kevadel ka Kanadas. See oleks nagu täpselt vastupidine meie arusaamale, et toidupoode peab olema palju ja nad peavad olema hästi suured. Muide, Suurbritannia toidukaupade hinnatase on madalam kui Eestis. Aga ikkagi, miks siis ikkagi suuri toidupoode suurlinnades sageli ei kohta?

Tänapäeva urbaniseerunud piirkondades ei taha inimesed raisata aega kaugelasuvates ja suurtes toiduhallides ega pole neil ka võimalust toidukaupa suures koguses kodus hoida. Inimeste jõukamaks muutudes käivad nad rohkem väljas söömas ja millegi erilise ostmiseks minnakse gurmeepoodi. Suur poepind tekitab stressi ning seega eelistatakse väiksemaid, kuigi natuke kallimaid lähipoode. Elukvaliteet loeb! Kallis kinnisvararent ja kinnisvaramaks sunnivad poepinda ka võimalikult efektiivselt kasutama.

Tagasi Eestisse. Mis on supermarket? See on suur makaroni, konservi ja majoneesiladu. Toidukaupade tootja on lükanud kaupade ladustamise kulu poodide kaela. Poed omakorda püüavad muuta ostjate kodud toiduladudeks ehk müüa võimalikult palju. Meil on tekkinud olukord, kus suur hulk üksteise kõrval seisvaid poode ladustavad linnades liigsuure koguse toidukraami. Ostjate hulk on aga selle toidukoguse jaoks piiratud ja paratamatult läheb osa toidust raisku ning viiakse otse prügisse. Eesti on Euroopas 4. kohal toidu raiskamise poolest. Nii suur hulk toidupoode Eesti rahvaarvu kohta toob kaasa sõna otseses mõttes toidu hävitamise. Raiskame 265 kilo toitu inimese kohta aastas Läti 110 kilo vastu. Kinni maksab aga selle jällegi tarbija läbi kõrgemate toiduhindade. Kuna kinnisvaramaksu Eestis pole, siis puudub ka maksusurve kesklinna toiduladude vähendamiseks.

Miks meil siis selline ennasthävitav ja tarbijat kahjustav konkurents toidukaubanduses ikkagi toimib ja mida peaks siis tegema? Püüaks algatuseks aru saada konkurentsi sisulisest olemusest ja Eesti turu spetsiifikast. Kui meie toidukaubanduses ei ole eeldusi, mis vastaksid täiusliku konkurentsi tingimustele, siis peame ühiskonnana käituma praktiliselt. Mis tähendab teatud regulatsioone ja piiranguid. Teine võimalus on muidugi tarbida edasi varsti vist Euroopa kõige kallimat toitu, raisata suures koguses toidukraami ja põletada meie väärtuslikku tööjõudu.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressilarvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.